Euroopameister

Mulle on mõnda aega olnud hobiks oma puhkustest ja reisidest, muudest mitmepäevastest ettevõtmistest kirjutada pikem heietus ja päeviku lugu. Mõni päev enne EMACSi algust olin ma endas kindel, et ka EMACSist kirjutan ma päeviku, ent kui meistrivõistlused alguse said, polnud mul selleks mahti ega ka energiat. Lihtsaim olnuks ehk teha videopäevikuid, ent enesega rääkimine mulle ei meeldi, veel vähem meeldib eneseusutlemine.

MK4_0825
Sünnipäevalaps tulistas omale ise saluute!

 

Minu 11-päevane seiklus oli justkui jagatud kaheks: esimesed neli päeva olid mõeldud meediatööle ja viimased seiste pigem kui kohtunik. Reaalselt nii see ka läks, ehkki kahel juhul suutsin ma end kohtuniku rollist kuidagi välja nihverdada, see oli võistluste neljandal päeval, ent ometi juhtusin ma olema valel ajal vales kohas.

Räägime meedia päevadest, mis olid täis mitmekülgseid emotsioone. Minu ülesandeks oli pilte teha, intervjuusid teha ja aeg-ajalt facebooki ning instagrami uuendada. See oli lihtne ja rahulik tegevus – kui algselt andsin kõik endast, et saada osa parimatest paladest, siis hiljem kui sain aru, et ma ikka ei saa olla õigel ajal õiges kohas, pühendusin muule. Ma olin meelitatud, kui mu üks intervjuudest jõudis suurde maailma. Hiljem kohtusin ma intervju isikuga mitmel päeval, lisaks oli mul au ka anda talle start tema viimasel individuaaldistantsil, millel ka ta maailmarekordi püstitas. Seejuures enne starti ütles ta, et see on tema kõige vähem lemmikum ala.

Ma ei taha kivi kellegi kapsaaeda loopida, ent ma olen pettunud Eesti meedias ning nende huvi kolletes. Ma püüdsin esimestel päevadel ka neile näidata et meie vanemad atleedid on Euroopas tegijad ning püstitavad maailmarekordeid, ent sellest ei kirjutatud sõnakestki, samal ajal olid kollased uudised vohamas.

Tegelikult on eakamad sportlased hoopis tähelepanu väärt – nad teevad kõike hobi korras ja nende näolt ei kao naeratus hetkekski. Vestlesin mitme sportlasega, sest meil jätkus vestlusteemasid ja ilmnes, et nii m~~õnedki on tervise tõttu ala vahetanud, ent nende entusiasm spordi vastu ei ole kuhugi kadunud.

Kui ma eelviimasel päeval juhuslikult TIC sattusin, et uurida ja kontrollida võistlustulemusi, astus mu juurde üks saksa härrasmees Ning küsis, et kas ma polnud see, kes mõned tunnid varem püstolit käes hoidis Ning hüüdis “on your marks”. Tunnistasin, et jah, nii see oli. Ilmnes, et ta naine oli mind märganud, sest ma olin ainuke starter, kellel oli seelik seljas. Ta tunnistas, et tundis mu fotograafina ära just seeliku tõttu ning me vestlesime üldiselt võistluspäevast.

Teisena räägime kohtunikuks olemisest. Sellel viimasel nädalal, mil ma parajasti kohtunik polnud, olin ma püstolpildistaja.

Ma ikka olen vaimustuses sellest, kuidas ma oma sünnipäeva veetsin. Iga normaalne inimene peidaks end ehk avalikkuse eest Ning naudiks sel päeval rahu ja vaikust, ent ma veetsin selle staadionil. See oli igat pidi eriline ning see ei kordu kindlasti! Hommikul ei suutnud ma magada, sest elevus oli suur – päeva teise poole pidin ma veetma starterina euroopa meistrivõistluste juures. Hommikul otsustasin läbi astuda Viby staadionilt, meistrivõistlused toimusid kahel staadionil Cerespark arenal ja Viby staadionil. Küsisin Jakobilt, kes vastutas Vibyl toimuva eest, et kas ma tohin päeva avastardi teha Ning ta ütles ja, muidugi, kui hommikune starter sellega päri on. Temal polnud selle vastu midagi. Jakobil oli muide sünnipäev päev hiljem Ning me naljatamisi ütlesime, et koos saaksime me EMACSil kaasa lüüa, aga meie sooklassi pole olemas :P.

Too teine starter mainis meie itaallastest tehnikameestele, et mul on sünnipäev ja siis laulis itaalia 7-pealine meeskoor sünnipäevalaulu inglise keeles ja seejärel itaalia keeles Ning üks meie prantsuse kohtunikest lõpetas sünnipäeva kontserdi omakeelse versiooniga kuulsast laulust.

Peale stardi andmist pidin aga kimama Ceresparki ja seal ringi askeldama. Pidin korraks minema seal appi odaviskesse, kuna nende üks tiimiliige oli valel staadionil, aga kui sinna jõudsin…oli uus telefonikõne – meil on starter puudu. Ühesõnaga- mul oli kolm minutit, et leida püstol ning teine t-särk ja starterina tööle asuda. Lisaks sellele, muudeti mu stardiaega Viby staadionil poolteist tundi hilisemaks – sest Ceresi polnud mulle asendajat.

Meil oli päeva nali: Birgit on õnnelik sünnipäevalaps – laseb endale saluuti!

Õhtul veetsin oma sünnipäeva linnas mõne klaasi õllega – kaaslaseks oli mu assistent Sonja, kellega me võistlusnädalal veel mitmel korral kokku saime. 1. augustil oli meil võistlusvaba päev ning ma veetsin selle kodus, oodates torumeest.

Kolmapäeval olin ma vasaraheite kohtunik. Heitealadest minu lemmik, sest seal on kõige lihtsam märke näha. Juhuse tahtel sattusin ma seal kokku paari eestlasega.

Neljapäev oli meie kõige vesisem päev. Kallas hommikust õhtuni Ning ma vahetasin oma vihmariideid mitu korda päeva jooksul Ning olin üliõnnelik kummikute üle. Olin tiimis, kes tulistas 200m eeljookse, ent seal oli mitu eestlast ning lisaks ka mitu atleeti, kellega ma ühel või teisel hetkel olin kohtunud. Lisaks andsin ma stardi ka käimisele.

Reedel olin ma saatja grupi 65-aastastele meestele, keda ma olin näinud varem vasaraheites. Mu päev oli üsna lõbus, sest sageli me naljatasime ning vestlesime ilmast ja maast. Võistlus lõppes hõbemedaliga Eestisse.

Laupäev pidi olema esialgu üks puhkuse päev, ent üks starteritest oli puudu ning ma andsin end üles. Kui ma kohale jõudsin, selgus, et starter on puudu, pidin olema ainult recaller. Ütlesin Elinile, et ma v~~õtan starteri rolli üle, ainult et mulle on recallerit vaja. Leidsime, et selleks saab üks noor tütarlaps, kes polnud varem püssi käes hoidnud ning ta kartis. Kui ma valmistasin avastarti ette ilmus ka algne starter ning ma ütlesin talle, et kuna ta on hiljaks jäänud, siis peab leppima ta recalleri rolliga. Ta polnud küll just väga vaimustuses sellest, aga oma viga.

Päeva tipphetkeks oli ikkagist M50 800m start, kus oli stardis ka eestlane, kellel oli meie kullalootused. Omadele hoiad ju ikka südames pöialt! Olles stardi adnud jäin ma hoolega jooksu vaatama Ning kui 100m oli jäänud, olin ma kindel, et sealt seda medalit ei tule, ent 30 meetrit enne lõppu hakkas eestlane kuldsena paistma ning lõpetas esimesena. Kui ma teda õnnitlema jõudsin, sain päeva märjeima, ent õnnelikuima kallistuse! Mul oli väga hea meel!

Pühapäev olin ma kaameramees. Alustasin poolmaratoni vaatamisega ning pildistamisega, päeva jooksul sai ka läbi kaamerasilma jälgitud teisi alasid. Kui õhtul koju jõudsin oli kergendus, ent samas valdas mind kahju tunne – olid toredad 11 päeva.

Olin kohal ka kui eestlane. Esimesel päeval ma kirjutasin eesti tiimi juhile, et kui neil on küsimusi võivad minu poole pöörduda. Nii ma aeg-ajalt sain eestlaste kõnesid, üks küsimus vahvaim kui teine. Uudis eestlastest kohtunikena levis aga kulutulena – lisaks mulle oli ka paaril päeval aktsioonis Dennis.

Tulevikule vaadates, siis on sellest kogemusest palju meeles pidada. Siiski jäin ma silma mõnedele inimestele – EMA juhiga vestlesime tulevikust, et tal oleks hea meel näha minusugust entusiasti mitmel EMACSil, sest kõigil on väliskohtunike üle hea meel. Lisaks sain ma ka personaalse kutse kahe aasta pärast Veneetsiasse kohtunikuks – miks mitte?!

Hetkel tahaksin aga osaleda vabatahtlikuna Berliinis järgmisel suvel:-) Kas see unistus saab reaalsuseks, on iseasi.

Valmis?! Ma tulistan!

Olen ühe oma aastate pikkuse unistuse täide viinud – olen teinud omale kõik kergejõustikukohtuniku tsertifikaadid. See on ju vahva olla lähedal ühele spordialale ehkki mulle endale selle harrastamine ei meeldi. Sel aastal olen proovinud erinevaid alasid erinevatel võistlustel, kui ise valida saan, siis on mu valikuks väljakualad ja eelkõige heitealad, ent kui keegi kirjutab, siis pigem vastavalt sellele, kus inimesi puudu on.

Juunis oli meil kooliolümpia Aarhusis 4-7 klassi õpilastele ning võisteldi viiel erineval alal kergejõustikus, lisaks veel ka küber, sõudmine, vibulaskmine ja ujumine.

Umbes nädal enne võistlusi saan ma meili projektijuhilt – täida paberid, meil on vaja sulle relvaluba taotleda. Sellest, et mul seda paberit vaja läheb, olin ma varem kuulnud, kui ma käisin vastaval kursusel. Ent siiski oli see üllatuseks. Sel hetkel mul käsi värises.

Võistluste teisel päeval koju jõudes leidsin ma oma postkastist kirja politseist. Esimene mõte oli, et millega ma nüüd hakkama sain, ent kui ma avasin, siis seal olid mu relvakandmisload.

Täna jättis mu süda järjekordselt löögi vahele, sest ma leidsin meili Jakobilt, et nad tahavad mind kasutada eelkõige starterina kasutada meie järgmisel suuremal võistlusel, mis algab kolme nädala pärast, ning kui muuks aega jääb, siis muudel aladel.

Tegelikult hing ihkab väljakualadele – aga seda stardipauku on ka üsna tore anda!

Orm Punane

Juunikuu on täies jõus ja samamoodi toimetamisi – hommikust õhtuni leiab tegevust. Kui hommikupoolikud mööduvad kirjutades ja mõteldes, siis õhtupoolikud vabatahtlikku tegevust tehes, sageli.

Mais seiklesin ma Ormi reisil. Nädala hiljem käisin kaemas aga Punase Ormi (Røde Orm) ilusat ja värvikirevat pulma. Tegemist on ajaloo suurima vabaõhuetendusega, mille taga on Det Kgl. Teater (Kuninglik teater). Sel aastal on etendus Moesgaardi muuseumi juures Aarhusis, tuleval aastal aga etendub see Zealandil.

Etendus baseerub katkendil raamatust Orm Punane, mille autoriks on rootsi kirjanik Frans G. Bengtsson. Ma käisin seda vaatamad eel-esietendusel ja emotsioonid oli lihtsalt nii positiivsed. Mulle meeldisid efektid – nii muusikalised, kui ka kujunduslikud. Tegu oli pigem modernsete vikingitega, kui vaadata riietust, ent sisu oli siiski üsna raamatu lähedane.

orm1Ormi tulek lavale on omanäoline. Selleks on kasutatud ära Moesgaardi muuseumi katus, mis on langev ja kaetud muruga. Sealt tuleb seilav Orm Punane ja saabub Taani, Jellingesse. Siit leiab ta armastuse kuningatütre näol. Kuidas noored end leiavad ja taaskohtuvad, ongi etenduse eesmärk ning loomulikult lõpeb kõik õnnelikult ja noored peavad pulmi.

Etendusele sõitsin ma rattaga, sest teades, et ühistranspordi oleme me kui silgud tünnis. Etendusele mahub korraga 3000 inimest ning sel hetkel polnud lisabusse. Pealegi südaööl sai koju ainult rattal kesklinnast, miks siis mitte juba otse. Mul oli ju reaalselt 10 kilomeetrit, esimesed kolm olid käänulised, viimased 7 otse – seega ma jõudsin koju tunduvalt varem. Pealegi olin valgustatud jalgratta teel.orm2

Tegelikult helistas mulle peaproovi päeval Ulla. Uuris, et kas mul on mahti olla sel õhtul vabatahtlik ning vastutada publiku turvalisuse eest ning kontrollida pileteid. Kuna ma olin just tõvevoodist tõusmas, siis ma arvasin, et kuue tunnine vahetus on liiga pikk. Pealegi olin ma selles projektis vabatahtlikuks olemisest loobunud, sest see nõudis liigselt tunde ja mul ei olnud võimalust – juuni oli lihtsalt nii ürituste rohke. 

Ent vabatahtlikuna ma siiski Punasele Ormile jõudsin. Tekkis sellele nn.. SOS-nimekiri, ellele helistada, kui keegi haigeks jääb. Mõtlesin, et võtan seal paar vahetust ehk selle 5 nädala jooksul. Reaalselt, ei möödunud palju etendusi, kui Julia helistas, ning abi palus.

orm3Tegu oli teisipäevaga ning mul oli üsna kiire – olin just terveks saanud, ametlikult, ning samal õhtul oli Zumba. See tundus üsna keeruline korraks, ent kõik oli võimalik.

Olin kohal nagu pidin. Ja meile tutvustati turvanõuded. Ühel hetkel sain walki-talki omale pihku, et näe, see on sulle. Mul tuli seda kasutada mitmel juhul – kahel kuna piletitega oli probleeme ning inimesed keeldusid minemast piletimüüki ning kolmas kord oli kui üks inimesel jäi toit kurku, ent õnneks sai ta kohe abi.

Etenduse vaheajal tulid inimesed minu juurde, kuna nad olid kaotanud ühe või teise Asja tribüüni alla. Üks neiu kaotas kinga, üks eakas aga kargu. Veepudelid ning joogikruusid, olid ka üsna sagedased kukkujad.

orm4Etenduse ajal olime me aga lava taga, sest kui midagi juhtus, pidime me olema oma positsioonidel, ning valmis vastutama ja rahvast juhendama lähima väljapääsuni. Meil oli üsna lõbus, sest näitlejad tulid meiega nalja viskama, me vestlesime omavahel. Tegelikult on see lahe, et kõik käib nii ühtse perena. Üks hetk tuli grupp näitlejaid lavalt maha ning nad tulid meie juurde ning visasid viit, teised surusid kätt ning me kindlasti saanud ka kallistused, kui me tahtnuks. Tuju oli hea! Tol õhtul sain ma autoga koju, sest üks teine vabatahtlik elas siin kandis. Lisaks sai ta mu ratta ka kaasa võtta. Mul polnud midagi ka koju sõtkumise vastu. Emotsioonid olid laes ning teekond üsna lihtne, vaid üks küngas ning see ka kilomeeter enne kodu.

Kui mul oli eelnevalt sinine särk, siis nüüd on ka roosa. Lisaks sain ka oranzi jakki. Tol õhtul oli see suuruses 2XXL, meeste oma. Paar päeva hiljem sain selle vahetatud ilusti M suuruse vastu.  

orm5Ma sain endaga kaasa ka sellise vahva karbi, mis sisaldab erinevaid Vikingi toite. See oli üsna maitsev, ent mõeldes oma dieedile, jagasin selle mitmesse ossa. Tean, et järgmine kord ma sellest siiski loobun.

Selles oli juust rosinate ja mandlitega, kakaopudding rabarberiga, kartul kummalises kastmes, Leib, saiakesed ning liha kruubi ka kapsaga.

Vikingi tunne tekib etendusel küll!

Mul õnnestus saada kaks piletit etendusele ning ma kasutan neid 29ndal juunil, mil ma lähen sinna koos eestlanna Liisaga 🙂

 

 

Ormi reis

Ma käisin täna teatris. Selles pole ju iseenesest midagi kummalist. Tänapäeval on aga riietus muutunud vabamaks ning me leiame sageli teatris kohvikujärjekorras seismas end ühe või teise dressides noormehe või neiu taga.

Mina riietasin end hommikul end kummikutesse ning kilejopesse ja – pükstesse ning läksin teatrisse. Kõlab absurdselt, eks?!

2017_04_24023

Ma osalesin täna proovipublikuna etenduses “Orms Rejse” (taanikeelne tutvustus siin), mis toimub Moesgaardi metsades. Tegevus toimub looduses ning sedasi saab aimu, kuidas elasid muinasaegsed-viikingiaegsed inimesed.

Meid jaotati nelja gruppi, kes omavahel kohtusid, ja ei kohtunud ka. Meie – pruunid- kohtusime sinistega üheks duelliks. Kokku on ühes grupis 12 inimest ning teekonna läbimiseks on kaks võimalust – kergem ja raskem. Kergem toimub mööda radu, raskem nõuab jooksmist, jõeületamist (pilt, autor Iga, Kuriata) ning muudki. Kogu reisi ajal on sul kaitsev amulett ja keep seljas.

Tegu oli üsna alternatiivse etendusega ning justkui eeldas, et ollakse eelnevalt raamatut lugenud või teaks, et mis ja kus. Lastel oli lõbus. Me külastasime valgusmaagi aardega, puuotsas elavat loomaarmastajat, shamaani (see tee oli vahelduseks super! ja pisike palake suhu), nägime võitlust).

Looduslikud elamused, mis see reis endas kätkes olid kirjeldamatud. Mõtted, tunded, emotsioonid. Ja me saime aru, et me läksime ühest maailmast teise – selleks oli portaal. Hea oli metsas mütata tundide kaupa ning saada positiivne laeng päevaks.

Mul ei saanud sellest küllalt ning ma mõtlen, et võiks sinna uuesti minna, esmalt veel korra kui testpublikum ning kindlasti läbi astuda ka päris etenduselt. Muidugi sel juhul eelistaksin ma paremat ilma – ehkki vihmasel ilmal polnud viga midagi, aga seda etendust oleks üsna lahe kogeda ka kuiva ilmaga.

Puhtaid emotsioone ei ole kunagi palju.

Selle etenduse tarbeks on kasutatud mets oma suures ja uhkes vormis. Lihtsalt fantastiline ja geniaalne!

Milline kokkusattumus

Tulin just koju ühelt vabatahtlike kokkusaamiselt ja nagu ikka on meie seltskond väga kirju – nii rahvuse, vanuse kui muu poolest.

Ühel hetkel pöördub minu poole Inger, et kas ma loen ka eesti kirjanike raamatuid. Ja, ikka vastasin. Inger mainib, et ta loeb hetkel Sofi Oksaneni raamatut “Norma”. Vastan, et mina ka.

Rahvas meie ümber kikitab kõrvu, et kui vahva. Mainin, et mul on umbes 100 lehekülge veel lugeda, proua Inger mainib, et temal ka. Milline hämmastav kokkusattumus!

Me oleme mõlemad samal arvamusel raamatust 🙂 Ning kui meil see läbi loetud, siis räägime me sellest kindlasti.

I did it!

Viimasel ajal olen üsna palju mõelnud aktiivsemale jooksmisele ning olen alla laadinud äppwingsforlifei, mis mind peaks kaheksa nädalaga 5 kilomeetri jooksus treenima.

Sattusin üsna juhuslikult World Run 2017 rajale. Mõni aeg tagasi, olles just naasnud Gran Canarialt, leidsin, et spordiklubi, mille ridades teen ma kohtuniku tööd, korraldab seda. Mõtlesin, et miks mitte osaleda.

Minu buddy tahtis Zumba asemel jooksmas käia ning ma leidsin, et WR2017 on selle tarbeks ideaalne, kuna sellel ei ole eesmärki. Mina siiski seadsin endale eesmärgi 6 kilomeetrit enne kui virtuaalne auto mind kinni püüab. Nagu näha jõudsin natukene rohkem.

Vahest jõudnuks veel rohkem, ent minu start läks kolm minutit varem, kuna minu telefoni kell valetab 3 minutit.

Tulemusega olen ma rahul ning kui mul õnnestub, siis plaanin sellel ka järgmisel aastal osaleda, ent ehk siis on minu tulemus edukam ning neid kilomeetreid koguneb rohkem.

Kui koju jõudsin, siis leidsin kotist reklaami Marselisløbet’ile, mille lühim distants on 6 kilomeetrit. See peaks täitsa jalas olema, kui see 5 kilomeetri jooksu trenni saab teha ning peaks saama hakkama umbes poole tunniga:)

Minu meelest on ääretult tore joosta, kui tead, et tagant on tulemas jooksjad, keda tead ning üritavad, sind jooksma saada. 🙂 Igatahes! Tore jooks oli! Kahjuks jäi mu buddy haigeks ning eile oli mul küll tahtmine mitte tulla, ent kui hommikul silmad lahti lõin ja aknast välja vaatasin oli tahtmine suur.

Muide, kell 7.30 vaatasin ma äratuskella, mille helisemist olin ma mitu aega oodanud. Selgus, et ma võin veel uuesti uinuda ja poolteist tundi und näha:) Ma olin äratuse seadnud kella 9ks.

Ja homme võin leida end ajalehest või selle kodulehelt – kas pole mitte vahva!? Heategu ei jää kuulsuseta!

 

Tõlkes kaduma läinud

Lõpetasin just Sofi Oksaneni raamatu “Stalini lehmad” lugemise taani keeles ning lugesin siis sõnaseletusi, sest raamatus oli üsna mitu väljendit kas eesti, soome või vene keeles. Imestasin mõne sõna üle. Kristianilt sai küsitud, et kas see peab paika ning üsna mitmel juhul ta jäi kõhklema.

Runa loeb hetkel ka soome kirjanike raamatuid. Kuna tema viimane kiri jõudis minuni pea kuu peale postitamist/kirjutamist, siis ma pole kindel, millise teoseni ta on jõudnud. Tema eesmärk on lugeda üks raamat soome keeles, ent seni loeb ta tõlkeid. Runa küsis, et kas tõlgitud teostes läheb midagi kaotsi?

Kindlasti! Hiljuti lugesin ma Ilmar Taska raamatut “Suurem kui Elu” taani keeles ning ma mõtlesin üsna mitmel hetkel, et kas taanlane ikka sellest aru saab, sama küsimus oli Andrus Kiviräha “Mees, kes teadis ussisõnu” lugemise järgselt. See justkui nõudnuks rohkemgi veel kultuurialaseid teadmisi.

Hiljuti tõlkisin ma teksti taani/inglise keelest eesti keelde ning mitmel juhul tundus, et see, mida ma kirjutasin, ei näi loogiline. Vahest olen ma liialt taanikeelses maailmas ning paljud eestikeelsed asjad ei ole keelel ja meelel.

 

Jooksma!

Viimased kaks kuud olen ma rassinud Zumba trennis koos tütarlapsega. Meie kohtusime, et ühiselt treenida ja kuna väljas oli külm, otsustasime, et alustame siseruumidest ja leidsime ühiselt, et see võiks olla Zumba. Toona oli juttu, et kui ilmad väljas soojemaks lähevad, siis otsime papud välja ja alustame metsade vahel lidumisega. Vahepeal on mul olnud küll paus, ent eesmärk, alustada jooksmisega pärast lihavõtteid, on endiselt siht.

Täna öösel lesisin unetult tükk aega voodil. Mitmel korral mõtlesin, et võtan raamatu, raamatupadja ja lähen elutuppa raamatut lugema, ent kell oli umbes kaks-kolm öösel. Lihtsalt oli füüsilisest tegevusest puudus, millega mu keha harjunud on.

Igapäevaselt sõtkun ma pedaale 16 kilomeetrit (linna ja koju), teisipäeviti käin Zumbas. Viimase kahe nädala jooksul olen aga nädal aega päikese all peesitanud, ilma, et ma oleks palju liikunud. Parim viis puhkamiseks! Seekord siis neljandat päeva lihavõtteid, pole hullu, homme on õnneks viimane ja viies.

Öösel mõtlesin, et kui ilm hoiab end, siis otsin oma spordiriided ja lähen teen väikese ringi. Kristian vaatab nagunii vormelite ringikimamist. Hetkel küll on enesetunne, et ei tasu vist, sest see öökulliks olemine on oma jälje jätnud. Järgmine siht on neljapäev.

Ma lugesin täna ühe naisterahva soovitusi jooksmiseks. Tema rääkis rohkem kui materiaalsest poolest. Mina aga algaja jooksjana mõtlen hoopis muust (juhuslikus järjekorras):

  • Alustama peaks tasa ja targu, mitte liialt kiirustades. Tee pause ning oluline on, et kui tunned, et enam ei jaksa, ei jää sa seisma, vaid kõnnid. Ma esimestel kordadel (varasematel aastatel) proovisin meetodit: 2 min jooksu 3 kõndimist, hiljem muutus see 3:2, 3:1 ja jooks ilma pausideta. Esimesed korrad olid umbes 15 minutit.
  • Unusta mõtlemine distantsile, palju läbid, proovi nautida hetke ja ja õpi jooksmist nautima.
  • Võid seada eesmärke. Minul on see 7. mail toimuv: http://www.wingsforlifeworldrun.com/dk/en/ ning selleks ei pea ma otsima muud jooksurada kui enda oma. Mul on hea lihtne minna klubi juurde.
  • Kui tahad seltskonda, siis otsi mõni sõber või tasuta klubi.
  • Ära unusta vedelikku. Kindlasti tundub pudel käes jooksmine kummaline, ent ühest lonksust veest ammutub energiat. Samas, kui tead, et sa jooksed ringe samal rajal, võid omale pudeli jätta sinna ning teha 2 minutiline paus ja üks ring.
  • Vali pehme pinnas. Tegelikult on vaid 10 % maailma inimestest disainitud jooksma. Ma välistan asfaltil jooksmise juba eos. Ma tean, et ma tunnen seda läbi jalatsite, ehkki mul on tallad ning mu papud on vetruvtaldadega, seoses minu tundlikkusega. Ma alustuseks valin alati lähedal asuva jalgpalliväljaku või metsa. Krossijooksmine on lahe!
  • Riietus olgu mugav. Ma eelistan elastseid jooksupükse ning õhuaukudega t-särki, lisaks pikk käis peal kui on jahedam, muidu vaid t-särk ja lühikesed püksid.
  • Muusika see on hea lahendus, ent mul on jälle alati tekkinud mõte, et ma tean, et see laul on nii pikk ja ma olen läbinud selle maa. Tempo osas pole ma alati rahul sel juhul. Ma eelistan kas ilma või siis kuulan audioraamatut.
  • Alati minna mõttega – ma tahan- mitte kunagi, ma pean 🙂

Ma arvan, et siin on veel hulk ideid, mida lisada.

H. Chr. Anderseni radadel

Küünlakuu viimasel päeval viis kultuurireis mind Odensesse. Linn asub Füüni saarel, kahe rivaalitseva saare Jüütimaa ja Zealandi vahel. Minu silmis on sealt pärit kaks kuulsamat taanlast kirjanik Hans Christian Andersen ja helilooja Carl Nielsen. Viimasest selles postituses juttu ei tule, kuna nende kolme tunni jooksul Odenses, ei jõudnud linna kõiki toredaid paiku külastada, kahjuks.

Olen Taanis varsti elanud üheksa pikka aastat, ent ma pole veel kõikidesse kuulsatesse linnadesse jõudnud. Paljudes neist olen ma korraks sisse põiganud, ent linna iluga pole õnnestunud tutvuda.

Seekord sattusin ma Odensesse ka tegelikult eelkõige seetõttu, et üks minu kirjasõpradest tuli siia koos oma kaksikõega. Arvatasti oleks veel aastaid kulunud, et ma sellesse huvitavasse linna oleksin jõudnud.

Tol päeval polnud ilm just parim sõber, sest see vahetus vihma ja lörtsi ja päikese vahel. Osadel pildidel on päike siramas ja teistel vihm maad võtmas.

 

hchra
Hans Christian Anderseni kuju tema majamuuseumis.
unspecified
Pardid Odense jõe ääres. Pardid on tegelased ka ühes tema muinasjuttus “Inetu pardipoeg”
unspecified3DQFTHPS
Anderseni majamuuseumis olid riiulid Anderseni raamatutega, mis olid erinevates keeltes välja antud. Siin on valik eestikeelsetest raamatutest.
unspecified6MY5526R
Mulle meeldivad erinevad tänavasildid. Siin on Vindegade. Vindegade nimi pärineb aastatest 1400 ning on saanud nime selle järgi, et tänav keerleb ja pöörleb.
unspecified8T3VZ39D
Lumikellukesed ja ülaselised on valmis ütlema kevadele “tere”. Kevad algab rahva jaoks 1. märtsil. Seda tähistatakse rohkem kui astronoomilist kevadet.

 

unspecified9EJ3V9MC
Ühe raamatupoe ees võis kohata sellist silti. “Ma  ei tuhla kunagi segasummakastis, selleks et osta, vaid et tuhlata ja mõelda, kui lühike ja kummaline elu on.”

 

unspecified58IOUXNV
Anderseni lapsepõlvekodu. Tema tuba asus kui astuda sisse paremast uksest. Majas elas veel kaks teist peret. Andersen oli üksiklaps, ent naabritel oli neid rohkem.
unspecified69MKRMLH
Päikesekell
unspecifiedAVEKEZ3X
Albani õlletööstus. Korsten on kaelkirjaku mustriga kaetud, kuna üks nende kuulasamaid õllesid on kaelkirjakuõlu ning see on väga kange õlu.
unspecifiedCSGCAUIZ
Skt Albani kirik
unspecifiedF1B3G9NU
See oranzh maja oli ilus
unspecifiedG86ZOLVN
Vapper Tinasõdur oli üks paljudest skulptuuridest linnas.
unspecifiedIDC4N0JK
Müürijoonistused on populaarsed Taanis.
unspecifiedL71CQLSG
Kaks tooli lapsepõlvekoduaias
unspecifiedMKOZKU5I
Vaade vanalinnas
unspecifiedMM5D0D3F
Ilus tänav
unspecifiedP0NPC7NV
Paat Odense jõel Anderseni skulptuuri ja päikesekella lähistel.
unspecifiedR5JLQB75
Skulptuur!
unspecifiedR8VDZEAK
Odense Toomkirik.
unspecifiedTOQX5B5Q
Need päikesepoisid olid kõikjal linnas.
unspecifiedW2SPQMRN
Kujund lapsepõlvekodus

 

 

Orm Punane

Juunikuu on täies jõus ja samamoodi toimetamisi – hommikust õhtuni leiab tegevust. Kui hommikupoolikud mööduvad kirjutades ja mõteldes, siis õhtupoolikud vabatahtlikku tegevust tehes, sageli.

Mais seiklesin ma Ormi reisil. Nädala hiljem käisin kaemas aga Punase Ormi (Røde Orm) ilusat ja värvikirevat pulma. Tegemist on ajaloo suurima vabaõhuetendusega, mille taga on Det Kgl. Teater (Kuninglik teater). Sel aastal on etendus Moesgaardi muuseumi juures Aarhusis, tuleval aastal aga etendub see Zealandil.

Etendus baseerub katkendil raamatust Orm Punane, mille autoriks on rootsi kirjanik Frans G. Bengtsson. Ma käisin seda vaatamad eel-esietendusel ja emotsioonid oli lihtsalt nii positiivsed. Mulle meeldisid efektid – nii muusikalised, kui ka kujunduslikud. Tegu oli pigem modernsete vikingitega, kui vaadata riietust, ent sisu oli siiski üsna raamatu lähedane.

 

orm1
Ormi laev etenduse vaheajal

Ormi tulek lavale on omanäoline. Selleks on kasutatud ära Moesgaardi muuseumi katus, mis on langev ja kaetud muruga. Sealt tuleb seilav Orm Punane ja saabub Taani, Jellingesse. Siit leiab ta armastuse kuningatütre näol. Kuidas noored end leiavad ja taaskohtuvad, ongi etenduse eesmärk ning loomulikult lõpeb kõik õnnelikult ja noored peavad pulmi.

Etendusele sõitsin ma rattaga, sest teades, et ühistranspordi oleme me kui silgud tünnis. Etendusele mahub korraga 3000 inimest ning sel hetkel polnud lisabusse. Pealegi südaööl sai koju ainult rattal kesklinnast, miks siis mitte juba otse. Mul oli ju reaalselt 10 kilomeetrit, esimesed kolm olid käänulised, viimased 7 otse – seega ma jõudsin koju tunduvalt varem. Pealegi olin valgustatud jalgratta teel.

Tegelikult helistas mulle peaproovi päeval Ulla.

orm2
Lava enne etendust

Uuris, et kas mul on mahti olla sel õhtul vabatahtlik ning vastutada publiku turvalisuse eest ning kontrollida pileteid. Kuna ma olin just tõvevoodist tõusmas, siis ma arvasin, et kuue tunnine vahetus on liiga pikk. Pealegi olin ma selles projektis vabatahtlikuks olemisest loobunud, sest see nõudis liigselt tunde ja mul ei olnud võimalust – juuni oli lihtsalt nii ürituste rohke.

 

Ent vabtahtlikuna ma siiski Punasele Ormile jõudsin. Tekkis sellele nn.. SOS-nimekiri,

orm3
Pilt Ormi laevast lava taga

kellele helistada, kui keegi haigeks jääb. Mõtlesin, et võtan seal paar vahetust ehk selle 5 nädala jooksul. Reaalselt, ei möödunud palju etendusi, kui Julia helistas, ning abi palus.

 

Tegu oli teisipäevaga ning mul oli üsna kiire – olin just terveks saanud, ametlikult, ning samal õhtul oli Zumba. See tundus üsna keeruline korraks, ent kõik oli võimalik.

Olin kohal nagu pidin. Ja meile tutvustati turvanõuded. Ühel hetkel sain walki-talki omale pihku, et näe, see on sulle. Mul tuli seda kasutada mitmel juhul – kahel kuna piletitega oli probleeme ning inimesed keeldusid minemast piletimüüki ning kolmas kord oli kui üks inimesel jäi toit kurku, ent õnneks sai ta kohe abi.

Etenduse vaheajal tulid inimesed minu juurde, kuna nad olid kaotanud ühe või teise Asja tribüüni alla. Üks neiu kaotas kinga, üks eakas aga kargu. Veepudelid ning joogikruusid, olid ka üsna sagedased kukkujad.

 

orm4
Lava taga 🙂

Vaheajal olime me aga lava taga, sest kui midagi juhtus, pidime me olema oma positsioonidel, ning valmis vastutama ja rahvast juhendama lähima väljapääsuni. Meil oli üsna lõbus, sest näitlejad tulid meiega nalja viskama, me vestlesime omavahel. Tegelikult on see lahe, et kõik käib nii ühtse perena. Üks hetk tuli grupp näitlejaid lavalt maha ning nad tulid meie juurde ning visasid viit, teised surusid kätt ning me kindlasti saanud ka kallistused, kui me tahtnuks. Tuju oli hea! Tol õhtul sain ma autoga koju, sest üks teine vabatahtlik elas siin kandis. Lisaks sai ta mu ratta ka kaasa võtta. Mul polnud midagi ka koju sõtkumise vastu. Emotsioonid olid laes ning teekond üsna lihtne, vaid üks küngas ning see ka kilomeeter enne kodu.

 

 

orm5
Vikingi õhtusöök

Kui mul oli eelnevalt sinine särk, siis nüüd on ka roosa. Lisaks sain ka oranzi jakki. Tol õhtul oli see suuruses 2XXL, meeste oma. Paar päeva hiljem sain selle vahetatud ilusti M suuruse vastu.

 

Ma sain endaga kaasa ka sellise vahva karbi, mis sisaldab erinevaid Vikingi toite. See oli üsna maitsev, ent mõeldes oma dieedile, jagasin selle mitmesse ossa. Tean, et järgmine kord ma sellest siiski loobun.

Selles oli juust rosinate ja mandlitega, kakaopudding rabarberiga, kartul kummalises kastmes, Leib, saiakesed ning liha kruubi ka kapsaga.

Vikingi tunne tekib etendusel küll!

Mul õnnestus saada kaks piletid etendusele ning ma kasutan neid 29ndal juunil, mil ma lähen sinna koos eestlanna Liisaga 🙂