Palju Õnne – Ekiden gennemført!

Olen uhke oma järjekordse puust medali üle

Jaanuari alguses küsis ma Dittelt, kas klubil ei ole plaanis mõnda toredat challenge’i kavas. Ei olnud. Samas võisin ma mõne välja pakkuda, kui mul mõni meelel või keelel mõlgub. Mõlkus – EKIDEN – vastasin kohe. Seal oli meil natukene erinev arusaam EKIDENist – kas see oli kuue või üheksa mehe jooks. Mõlemad variandid on toimivad, ent Euroopas on pigem tuntud EKIDEN kuue võistleja teatejooksuna.

Mõni päev hiljem kirjutas Ditte, et EKIDEN läheb käiku! Lahe! Ma mõtlesin küll, et võiksime leida ikkagi tiimi oma jooksukooli liikmete seast, ent keegi vedu ei võtnud. Ma jooksin ise umbes 40 kilomeetrit nädalas – ah, see on kuketegu! Panin end kirja jaanuari eelviimasel nädalal, olles võitlemas valudega säärtelihastes. Paar päeva hiljem kirjutasin ma füsioterapeudile, kellega kohtusime poolteist nädalat hiljem – õigupärast pidin vaid sisetaldu testima, ent esimene testjooks, lõppes valudes ning bussiga koju sõites.

Mul polnud tahtmist joosta, sest valu oli hirmuäratav. Kirjutasin füsioterapeudile. Leppisime uue aja kokku. Sain uued tallad ning esimesed ringid ümber Ceres Arena, kusjuures ühes jalatsis polnud talda, oli erinevust tunda. Tuli käsk jooksma minna päev hiljem, valisin lühikese distantsi. Paar päeva hiljem jooksin lühemalt ja kiiremini – endalegi üllatuseks! Ja päev hiljem veelgi kiirem! Paus oli kasuks tulnud, ent ma siiski jooksin vaid lühikest distantsi.

Esmaspäeval jooksin ma kõheldes 10 km – kas ma suudan joosta või mitte, või aeglaselt ma selle jooksen – jooksin nn. poolmaratoni ülemises tempos. Kohtusin jooksujärgselt ka Pederiga, kes ütles, et ma jooksen liiga kiiresti, peaksin natukene aeglasemalt jooksma. Valisin kaks 5 km etappi jooksmise asemel kõndida (seejuures ühe koos sõbrannaga, kes lubas enne jooksu mannamäed kokku), 10 kilomeetri jooksin ma natukene aeglasemalt ning 7.2 km üllatavalt kiiresti – poleks ma künkaid valinud, olnuks see veel kiiremini läbitud.

Aga ma olin õnnelik – ma oleks veel õnnelikum olnud, kui ma läbinuks need kaks viie kilomeetrist distantsi joostes. Varsti proovin ma jälle – sest see on tegelikult hea vaheldus tavapärasele jooksutreeningule.

Mu jalad kipuvad juba homme jooksma – kes teab, kas ma jooksen, või ma ootan teisipäevani.

Bata tegi ajalugu

“See on Sinu ratas seal kahe värava vahel?” küsib üks vanem härra.

“Ja, mul anti käsk see sinna parkeerida,” vastasin.

“Sa oled ju uus, aga see on esimene kord nelja ja poole aasta jooksul, kui üks ratas sinna parkeeritakse,” jätkab.

“Üks kord on ikkagi esimene kord,” sõnan.

“Loomulikult, ta on turvalises kohas, keegi ei varasta teda sealt,” tõdeb ta.

Varem olin kuulnud, et maja, kus ma töötan on üks Euroopa turvalisemaid.

Jaanuar arvudes

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Selle aasta jaanuar on olnud üsnagi imelik kuu. Kõik on nii vaikne, vaiksem kui muidu. Loomulikult on selle taustaks see suur lukus-Taani. Mulle ikka meeldib see joke, mida ma päevast päeva loen:
Vabatõlge – Ma olen siiski enda üle uhke. Minu uusaastalubadus oli, et ma ei lähe allahindlustele shoppama, pubisse ega ööklubisse kogu jaanuari. Sellega olen ma siiani edukalt hakkama saanud. Nüüd ma jätkan sama teemaga jaanuaris.

Ega ma plaanin jätkata ka veebruaris jooksmisega. Detsembris küsis mu üks algajatest, et kas on tulemas mõni challenge ka jaanuaris. Paraku polnud kuulnud, et me leidsime üheskoos challenge, mille eesmärk oli läbida X km kuu aja jooksul. Ma seadsin sihi 100 km, ent tänase jooksutrenni lõpuks olin ma läbinud 170 km. Rohkem kui ma olin lootnud. Veebruariks olen ma seadnud tagasihoidlikud 100 km, ent arvatavasti ma muudan selle kuu aja jooksul. Viimase nädala jooksul on paar musklit ning liigest pisut tunda andnud. Loodan, et ma saan uuel nädalal füsioterapeudilt nõuandeid – mida ma peaksin ma treeningus muutuma – reaalselt tekkisid probleemid, siis kui ma püüdsin kiireid aegu joosta ning jooksin peamiselt asfaltil. Ent – siht on veebruaris sirge – 100 km. Lisaks olen lubaduse andnud joosta poolmaratoni päeval, mil me võime taas gruppitreeningutesse naasta. Viimasel ajal on 2. mail toimuv poolmaraton nii kaugel, et tahaksin joosta ühe varem 🙂

Veebruarisse olen ma järjekordse challenge – eelpoolmainitud 100 km. Lisaks jooksen ma ka EKIDEN maratoni 13-21. veebruar.

***

Aasta 31 päeva jooksul olen ma lugenud 10 raamatut – 3 paber, 4 audio ja 3 e-raamatut.

Sult Historien om (min) krop	Hunger: A Memoir of (My) Body	Roxane Gay
Når violerne blomstrer	The Violets of March	Sarah Jio
Bådens Navn		Kim Fupz Aakeson
Søvn	Sleep	C.L. Taylor
12 regler for livet	12 rules of life: an antidote to chaos	Jordan B Peteson
Havets børn		Anna Ekberg
Tænk dig til det hele		Irma Lauridsen
De udødelige	The Immortalists	Chloe Benjamin
Bookends		Jane Green
Under stjernene	The Brightest Stars	Anna Todd

Nimekiri võiks olla 1-2 raamatu võrra pikem, aga mul on olnud üsna mitmeid päevi, mil ma olen lihtsalt olnud ning ma pole just kõigil jooksudel raamatuid kuulanud.

***

Olen kirjutanud väga vähe kirju. Millest see tuleb, ei tea ma vastata, aga ma pigem tegelen hulga mitme muu tegevusega, eelkõige jooksmise ja lugemisega. Telekat vaatasin ka palju jaanuaris – Taani krooniti käsipallis maailmameistriks!

***

Osalenud umbes 10s erinevas Zoom/Teams/Skype vestluses. Oma töövestluse pidasin ma ka Teamsi kaudu – intervjueerija pakkus telefoni teel, ent ma küsisin võimalust videokõne järgi. Ta oli üllatunud – ent see tekitab hoopis teise tunde, et inimesega näost näkku vestleda – olgugi et see on läbi ekraani.

Kui ma kolmapäeval jooksin “Kirketuren” ning olin jõudnud esimesse tippu ja hakkasin laskuma, kui mu uus ülemus helistab ja küsib, kas mul on aega. Ma olen jooksmas – Seda ma kuulen – Ma helistan hiljem, OK? – Ja!

Teisipäeval kell 10 astun ma uue töökoha uksest sisse – veel ei ole see ärevus sisse tulnud. Teisipäeval tuleb!

***

Mis veel on juhtunud – ausalt ei tea.

Raamatuduo: Jaanuar

Bookends – Jane Green

Kui 2021 saabus meenus mulle uue aasta esimestel minutitel, et minu kord on valida teemat, mida me loeme. Lootsin siiralt, et 4ndal jaanuaril saab taas raamatukokku, aga kahjuks mitte – need on endiselt suletud. Om siiski veel e-raamatukogu, sõprade raamaturiiulid ning oma lugemata raamatute kuhi.

Otsustasin viimase kasuks ning pärast mitmepäevast ajuragistamist otsustasin, et me loeme teemat roheline. Selle teema alla oli mul üsna palju raamatuid raamaturiiulis – mitu rohelise kaanega raamatut, mitu kirjaniku, kelle nimes on Green (roheline) ja palju muud.

Raamat kandis pealkirja Bookends ja on kirjutatud Jane Greeni poolt. Tegelikult see väljaanne, mida ma lugesin, oli ka roheline 🙂

Miks mitte lugeda raamatut, mis räägib raamatutest? Vähemalt ma eeldasin, et see on üsna raamatukeskne raamat, ent ei – tegu on romantilise raamatuga, kus keskseks teemaks on armastuse leidmine, ootamatud sündmused ning unistuste täide viimine (vähemalt osaliselt). Ja kaks ebatüüpilist parimat sõpra.

Mõnus lugemine!

Diana luges S.E. Greeni raamatut “Tapjainstinkt” – loe rohkem siit.

***

Raamatutest rääkida, siis tänaseks olen sõprade raamaturiiulites ka käinud – sest tol hetkel oli e-raamatukogus Ereolen lubatud vaid 3 laenu, ning need olid mul täis. Nüüd on see number 6 – aga ma siiski olen selle sõbra raamatu üle õnnelikum.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Hobune vaatas, et justkui hull näeb esimest lund

Üleeile küsis ema, et kas meil on lumi maas. Vastasin küsimusega, et mis asi see veel on. Taanis seda ei eksisteeri. Eksisteerib, aga enamasti justkui raputatakse teelusikaga ning ei kulu kaua, et see on ära sulanud.

Aga et suure kamalaga jagatakse – seda ei juhtu küll tihti. Sellisel päeval tunnen end küll kui väike laps, kes näeb lund esmakordselt. See kordub aastast aastasse.

Kui eelmisel kolmapäeval ma suure õhinaga jooksma läksin, sest lumi tuli maha ning pettunult tunnistasin, et minu valitud rajal seda siiski pole, siis täna oli elamus hoopis teistsugune! Korraks meenutasin ma lapsepõlve lumiseid radu ning aastat 2018, kui ma püsivalt jooksma hakkasin. Esimesed trennid oli toona ka lumes.

Jørgen arvas, et me võiksime minna avastama True Skov’d. Ma olin pisut skeptiline, ent miks mitte. Saime kokku parkimisplatsil, kuhu ma rattal sõitsin ning mõtlesin, et see näomask kulunuks küll marjaks ära, või visiir, sest lumi tuiskas silma. Hiljem muutus see kõik talutavamaks. Jooksma sai mindud juba üksikute lumehelbete kiuste.

See oli lihtsalt nii mõnus heli. Lumekrudin jalatsite all, lumme mattunud puud – esimesed neli kilomeetrit oli tunne, et nüüd küll läheks koju. Aga siis tuli see soojus ning lehmavaimustus lumes jooksmisest ning ma tahtsin uuele ringile minna, Jørgen aga tagasi alguspunkti. Ma siis pöördusin alguspunkti tagasi, ent kui reedel on lumi maas, siis naasen ma sinna metsa. Üksi. Tegelikult on vahepeal ka tore üksi ringi joosta, sest siis saab ise otsustada, mitu kilomeetrit saab joosta ning millises tempos. Lumi seab muidugi piirangud. Jooksmine on igal juhul tore! Eriti lumes.

Äratus!

Hommikul kell 6.23 heliseb mu äratuskell ning ma vajutan sellel 5 minutit snoozi enda arvates. Reaalselt lülitan äratuskella välja. Kristian koputab 6.38 uksele – oled valmis, ma nüüd tööle.

Lubasin eile õhtul, et pakin ta toidumoona ja aitan tal paar õllekasti autosse kanda. Tema ülesanne oli need poodi viia.

Uiman toauksest välja, panen jope selga, võtan kasti kätte ning panen selle toolile, ajaks mil, ma jalanõud jalga saan panna. See kast aga ei jää toolile pidama ning kõik 24 pudelit tulevad kastis kolinaga välja – ma muidugi ei saa päriselt aru, mis toimub. Aga arvatavasti kogu trepikoda ärkas ülesse.

Seda sain ma kuulda ka kell 15:43 kui Kristian helistas, et kus ma olen – hea küsimus, kusagil metsas. Trenni lähed õhtul – ei, meil on ühistrennid pausil, aga ma olen 10 minuti pärast kodus. Õhtusöök valmib kell 17, ma olen näljane- Noh, seda ma tahtsingi teada, kas ma pean ise süüa otsima. – Ei ei pea, aga kui sa nüüd Bilkasse lähed, äkki tood pesupulbrit.

Head uut aastat!

Uus aasta ja uued tuuled, uued lubafused ja uued plaanid – hetkel aga tundub kõige lihtsam olla nagu jaanalind ning peita pea liiva alla ning oodata, mil elu normaliseerub. Samas on justkui uue aasta saabumisega laskunud rahu minu igapäeva ellu, kas ajutiselt või eelkõige seetõttu, et siinne valitsus jätkab ‘lootusega, et inimesed võtavad end kokku’ mitte ‘et ise lillegi liigutaks’. Eks näis, mis juhtuma hakkab, aga kindel on see, et 18ndal jaanuaril elu ei parane – esialgu om ju lubadus antud, et see paraneb seal.

Hetkel olen ma suhteliselt kuri ja pettunud, sest selleks, et uues töökohas alustada pean ma päev enne tööle asumist andma negatiivse Corona proovi. Ehkki ma seletasin, et olen isoleerinud end ja kohtun vaid oma mehega, sest Mette F sulges spordi. See ei pidanud olema piisav – eks näis kui palju neid krokodillipisaraid siis seekord saab valada. Ma vabatahtlikult seda testi-tsirkust ei taha läbi elada ning ma ei näe põhjust, miks ma pean end testima, kui ma olen pea kolm kuud olnud enamik ajast kas kodus või jooksurajal. Ma siiski loodan, et firma muudab meelt, neil on selleks kolm nädalat ning ma pääsen testi andmisest. Kui ma seda testi nõuet lugesin, olid pisarad silmanurgas valmis. Eelmise korra ebamugavused on lihtsalt nii sügaval kehas ning vaimus kinni.

Aga need kolm nädalat saab peaasjalikult kodus veeta. Ma tunnen puudust võimalusest jooksugrupiga joosta, ent samal ajal ma naudin üksi jooksmist. Audioraamat kõrvadesse ning jooksujalatsid jalge otsa nii läheb nagu ludinal. Viimasel ajal on olnud suhteliselt keeruline valida, mida kuulata ja mida mitte. Vahest peaks selle “tuleb kuulata” nimekirja läbi käija ning eemaldada suurema hulga neist ning alustada algusest. Anda endale näiteks lubadus, et maksimaalselt 10 tiitlit nimekirjas. See on hea mõte! Hetkel kuulan sellel aastal kolmandat raamatut. See on Anna Ekbergi sulest.

Kui ma just ei jookse või Köögi-Katat ei mängi, siis eelistan aega veeta kiiktoolis raamatut lugedes. Mul on hea meel, et Anja pole veel sellele järgi tulnud. Eks siis tuleb uus lahendus leida – aga selle tarbeks on mul juba ka ideed olemas. Olen sel aastal esimese füüsilise raamatu läbi lugenud. Ootamatult selgus, et minu kalender valetas mulle ning mul tuli hakata jaanuari kuu (raamatukogu) raamatuklubi raamatut lugema hakata. Selleks oli poolteist päeva, ent paar tundi enne selle online-kohtumist tühistas Louise raamatuklubi – tema internet oli ebastabiilne. Vähemalt nüüd on loetud ning eks me uuel nädalal kohtume. Muidu loen ma veel kahte raamatut – üht saksa keeles ning teist taani keeles. Taanikeelset olen ma mõelnud mitmel korral pooleli jätta, aga kuna see on loetav peatükkide kaupa, siis ma jätkan rahulikult selle lugemist. Ma leian, et autor kasutab liiga palju piiblit ning siis kordab seda, mis ta on juba eelnevates peatükkides rääkinud, aga see raamat on rahvusvaheline bestseller. Püüan kõrvale lugeda ka Raamatuduo jaanuariteemale “Roheline” vastavat raamatut. Ent ma pole veel esimest peatükist eemale saanud.

Lisaks loen ma ka üht e-raamatut. Ma endiselt loodan, et e-raamatute laenutuste arvu suurendatakse, nüüd kui raamatukogu kinni on. Kolm laenu minusugusele lugejale on natukene vähe, eriti kui need huvitavad raamatut on ‘tavalised’ raamatud. Võimalik on valida ka ‘siniste’ raamatute hulgast, aga seal pole just hetke menukeid. Ah, mis ma kaeban – mul ka raamaturiiul veel hulk lugemata raamatuid täis. Lisaks on mul ka õnnestunud ligipääs saada Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukokku. See e-raamat, mida loen on menuk ning minu lugemislistis üsna kaua olnud. Sattusin ühe ‘internationals in aarhus’ lugemisklubi otsa, kus siis loetakse viis peatükki korraga. Ma otsustasin, et ma loen selle raamatu nüüd läbi ning teen märkmeid iga viie peatüki kohta. Mind väga häirib, et mu Goodreads’is on tolgendamas korraga rohkem kui kolm raamatut.

Tänavu otsustasin, et ma ei anna uusaasta lubadusi. Siiski püüan ma salaja paariga tegeleda – loen iga päev natukene saksakeelset raamatut ning õpin saksa keelt. Esimesel jaanuaril keeldus Duolingo koostööst – kas seal oli liiga palju uusaastalubajaid või mitte, ei tea. Igatahes ma pole seda veel avanud, ent leidsin omale teise huvitava äppi – Drops. Vaatasin ka eesti keeleõppe äppi, ent see nõudis kohe raha, siis mõtlesin küll, et ma võin ka selle raamatuga piirduda.

Jooksmisest. Täna on jaanuari üheksas päev ning ma olen käinud jooksmas kuuel. Esimene oli 1. jaanuaril. Olen omale teinud natukene parema süsteemi ning tundub, et see hakkab ka toimima, kui me ükskord jälle spordisaalis ja staadionil kohtuda soovime. Osalen ka challenges, kus on eesmärk jaanuaris joosta 100 kilomeetrit – mul õnnestub esimene pool neist selja taha jätta homme. Esimene jooks on plaanitud 2. mail – eks näis mitut ma julgen sel aastal plaanida. Helsinki toimub alles 2022.

Minu raamatute lugemine on mind täielikult eemaldanud kirjade kirjutamisest. Olen sel aastal kirjutanud ja postitanud vaid ühe, lisaks olen ma ühele ümbrikule kirjutanud aadressi. Eks ma hakkan neid uuel nädalal kirjutama. Vähemalt olen ma endale lubaduse andnud.

Lisaks olen lubanud, et ma tegelen rohkem joogaga uuest nädalast. Adriane 30 päeva challenge “Breath” on üsna huvitav – esimene tundus pisut pikk, sest seal oli rõhk hingamisel ning olles harjunud pisut kergejõustiku treeninguga, siis venis see natukene nagu näts. Kindlasti muutub minu suhtumine järgnevate päevade jooksul joogasse. Mulle meeldis see rahulikkus selle juures. Kuna täna ilmus 8 episood ning ma olen vaid esimese juures, siis paaril järgneval nädalal ma vaatan kas paar osa korraga või lõpetan need 30 päeva veebruaris. Samas võiks ju oodata, kuni 17ndani – siis saab teada, kas miskit muutub normaalseks, või peab leidma omale uusi tegevusi. Jooga oleks ju selleks suurepärane kandidaat.

Lisaks edeneb projekt Kristian sööb köögivilju ning jänes jääb nälga. See toimib lihtsalt – et kui mina pean süüa tegema, siis teen ma seda, mille järgi on mul isu. Eriti kui Kristianil pole ideid, mida ta süüa tahab.

Raamatuduo: Detsember

9ndal detsembri varahommikul avastasin ma, et Mette on sulgenud ka kõik raamatukogud on suletud ning mul pole ühtegi jõuluteemalist raamatut. Vaatasin oma raamaturiiulid läbi ning püüdsin leida raamatu, mille ma olen jõulukingiks saanud – aga ei leidnud. Olen need kõik läbi lugenud.

Hakkasin siis autoraamatuid kuulama ning praeguseks olen ma lõpuni kuulanud viis raamatut ning mul on hetkel veel selle talve viimane raamat käsil. Selle plaanin ma ilusti enne 31st detsembrit ära kuulata. Kuna ma panen puslet kokku, siis selleks kulub mitu tundi. Ühel päeval läks ka raamat unne, sest ma olen tal seda palunud teha 3 tunni möödumisel.

Need viis kuulatud raamatut on:

Vinterbryllup	Sarah Morgan
Det første juletræ	Elly Griffiths
24 breve fra nissem	Ib Spang Olsen
24 gode gerniger	Jenny Fagerlund
Jul på landet	Morten Korch

Mõtlesin ka muid alternatiivseid võimalusi raamatu leidmiseks, ent see ei õnnestunud mitte kuidagi. Kui Diana arvas, et me võiksime jõuludest lugeda, siis lugesin. Tegelikult minu esimene jõuluteemaline raamat oli sel aastal hoopiski retseptiraamat, ent need retseptid sisaldasid väga imelikke aineid, mistõttu ma sellele palju tähelepanu ei pööranud.

Oktoobrikuu raamatuklubi: lõpulugu

Ma olen üllatunud kui kaua mul kulus oktoobrikuu raamatu “Æblemostreglementet” John Irvine’i sulest lugemiseks. Päriselt! Ehkki raamat kestis 30 tundi – kulus mul selle lugemiseks peaaegu poolteistkuud. Miks? Ma ei oska sellele vastata – olen rohkem olnud siseruumides, lisaks sellele ei viitsi ma alati kõrvaklappe otsida, kui ma kodust välja lähen (mul pole neid perfekseid kõrvajublakaid, mida rattakiivi alla peita). Nüüdseks olen soetanud mitmed juhtmega kõrvaklapid, ning mu jopel on sisetaskud – peaks ju lihtne olema. Igatahes nüüdseks on see kuulatud.

Raamat ise oli huvitav tegelikult – ainult lõpp jäi natukene kummaliseks – justkui kust see kummaline isiksus välja ilmus. Põnev ja kaasahaarav lugu ning ma hakkasin ka mõtlema ühele teisele raamatule, mida ma sel aastal olen kuulanud-lugenud, mis jupiti sarnaneb, aga ma ei mäleta pealkirja. Pean hakkama nimekirja kaema! 🙂

Detsembrikuu raamat – sellega pole just eriti kerge – sest ma avastasin üks päev hilja, et raamatukogu on suletud koos teistega kultuuri ja spordiasutustega. Seega – sellel kuul ma kuulan raamatut või siis loen e-raamatut.

Vahel justkui tundub, et oleks pidanud veel natukene ootama

Järjekordselt leian endas soovi ja tahet kirjutada töö otsimisest ning sellega kaasnevatest mõtetest, tegevustest ning tulemustest. Eile sulges Mette F. 38 Taani valda peaaegu täielikult ning nende alla kuulub ka Aarhusi Kommuun, kus mina elan. Ausalt – ma olin väga kuri, tige, pettunud, pahane ja seda tunnete rida võib täiendada hulga negatiivse kõlaga sõnaga. Sulgegu ta teatrid, kinod, muuseumid, baarid, restoranid ja muud sarnased, ent hoidku ta näpud eemale minu treeningutest – aga kus Sa sellega – spordisaalid kuulusid ka sulgemisele, seega minu leitud armastus jõutreeningu vastu on hetkel väikesel puhkusel, esialgu 3nda jaanuarini uuel aastal – 3 pikka ja rasket nädalat. Vähemalt esialgu see tundub nii – eks näis, mis muutusi see endaga kaasa toob.

Tööotsingute maailmas on tooni andmas ärevad ja rõõmsad toonid. Eelmisel nädalal sattusin ma ühte advendikalendrit vaatama tänu sellele, et üks mu LinkedIni kontakt jagas seda. Pärast esimese anvendi video kuulamist/vaatamist noogutasin ma kõigile kolmele seal esitletud punktile – olin just mõni päev varem nendega tegelenud. Teise advendi postituse järgselt, mida ma vaatasin eile hilisõhtul, olin ma veel rohkem valmis tööotsimise sukelduma, sest seal esitletud “tööriist” tegi nii ilusti puust ja värviliseks, kuidas töökuulutust analüüsida. Tööriista nimi on “Farvelon”, mis on kokku seatud sõnast farver ja skabelon ehk värvid ja tabel. Täna lisasin selle advendikalendri tegijad oma võrgustikku – nad kutsuvad selleks üles oma postitustes. Aga ma siiski ootan uue aastani, et päris pühendunult tööotsimisega tegeleda. Lisaks on veel kaks advendikalendri video tulemas.

Eile õhtul kui ma aga jooksmas olin. Sinna jäin ma hiljaks, sest Kristian polnud kindel, et ta oma auto lukustas ning meil oli arutelu teemal uued Corona reeglid. Ma siis sõitsin ta autost mööda – leidsin naise, kes püüdis oma autot parkida Kristiani oma kõrvale – aga ausalt vahe kahe auto vahel oli nii väike, et ma saatsin talle autonumbrimärgi. Muidugi helistas ta mulle keset rattasõitu treeningule. Noh see selleks – vabandused on ju alati toredad, eriti kui need on vihmas ja tuules. Seejuures on halenaljakas mõelda, et kui meil on aeg treeninguga alustada, siis jääb vihm üle. Me olime kolm jooksjat – lisaks mulle vana olija ning üks uus tütarlaps, kellega on meil ühiseid tuttavaid, ja selle jutu käigus ilmnes, et vana olija on HR-töötaja. Plaan oli uuel aastal jahtida HR-töötajaid ning uurida, kas nende seas on kedagi, kes oleks nõus mu CV ja motivatsioonikirjale pilku peale viskama. Jooksja näol juhtus see ootamatult varem ning ta oli nõus aitama – eks näis milleni see viib. Lisaks tuli ka Pouli poolt soovitus ühele teisele jooksjale sõnum saata.

Lisaks kõigele päädis eilne õhtu ka avastusega, kuidas eemaldada LinkedIn’ist see kole ‘readytowork’ ring. Ma ei usu, et see aitab, pigem muudab kõik palju kirjumaks ning minu ilusad näojooned ei tule pildil esile. Täna hommikune kirss tordil – ma jälgin mitmeid aktiivseid LinkedIn fanaatikuid ning ideede jagajaid – üks nendest jagas 31′ tausta riba pilti LinkedInis. Eelmisel nädalal ma tegelesin enda oma muutmisega, kulutasin aega, et see õige app-lehekülg leida ning täna siis kukkus selle fanaatiku tausta-fail sülle. Ma leidsin sealt paar huvitavat taustapilti, millega oma praegune välja vahetada.

Täna tuli ka A-kassalt meeldetuletus, et nüüd on aeg uuendada oma tööotsingublogi, mis jobcenter’i lehel. Sellega tegeleme homme – hetkel tunnen, et olen piisavas koguses töötsimisega tegelenud, tänaseks, ja kuna see stressi allikas – ehk ma saan paar soovitust oma arstilt homme selle vastu võitlemiseks – tuleb kõike tarbida mõõdukas koguses.

Jõulukuu on alanud

Ma olen endiselt tagasihoidlik teemal töötsimine – kasutan aktiivselt LinkedIn ja vastan erinevatele töökuulutustele, lisaks olen otsinud hulgaliselt pabereid, et saaksin selle töökoha, kus ma nädala eest vestlusel käisin. Kohvitasin Pouliga ning selgus, et temagi alustan töötsingutega uuel aastal – vahest alustame oma klubi? Olen liitunud erinevate tööotsimisgruppidega – ehk sealt saab rohkem informatsiooni ning lisaks grupiga, kes kord kuus kohtub neljapäeviti. Plaan on uuel aastal alustada suurejoonelisemat töö otsimisega.

Sel aastal loobusin ma jõulukalendri peale raha kulutamisest, ent hoolimata sellest on mul üks. Kristian ostis meile ühe jõulukalendri, mida ma vaheldumisi avame ning ma ootan juba 24ndat detsembrit! Põnev, mis selle ukse taga seal peidab, Samal ajal jälgin ma igapäevaselt DR julekalender “Julefeber” ja TV2 “Juleønsket”, vaatan päevas vähemalt üht jõulufilmi ning LinkedIn’is on üks huvitav töö-otsimise kalender neljaks pühapäevaks. Lisaks on DR’s ka Jul med Trines mor, mida ma olen mõnda aega oodanud.

Kirjutan jõulukirju, loen raamatuid ning panen puslet kokku, lisaks koon ka natukene. Mul on mitu nädalat olnud plaan kududa ‘Slipover’, millel on kindlad värvid ning muster, aga ootamatult avastasin, et mul pole piisavalt lõnga. Jooksin teisipäeval erinevatesse Føtex’ aga kusagil polnud seda lõnga. Naasin koju ning kirjutasin Føtex’i klienditeenindusse. Eile andsid nad mulle ülevaate, millistes poodides on seda lõnga ning mitu rulli. Täna aga kirjutasid nad mulle, et nad leidsid mu puuduoleva materjali ning saadavad selle kui jõulukingituse – nende kulu ja kirjadega. Seega tuleb mul instagrammis neid tunnustada – aga miks mitte.

Lisaks on mind ootamas ka kingitus PostNordilt – natukene kuldshokolaadi Toms’ilt. Nimelt neil on kampaania, et kui oma vastuvõetud pakikoodi sisestad nende kodulehel, osaled loosimises. Mõtlesin, et miks mitte õnne proovida – ja esimene pakikood tõi võidu – mitu koodi ma jõuan sisestada ja mitu kuldshokolaadi minuni jõuab?

Ajutiselt terve, või?

Mõne aja pärast on mind ootamas töövestlus. Google sõnul kulub mul vaid 20 minutit raudhobusõitu aadressile, ma arvestan siiski 30 minutiga. Google tõenäoliselt ilma arvesse ei võta ning kui tuul on vastu, siis kulub väntamisele rohkem energiat.

Ma olin eelmisel neljapäeval askeldamas kodus kui helistas üks tundmatu number ning kutsus vestlusele. Mäletasin küll, et ma saatsin firmasse sooviavalduse, ammu, juba septembris ning sooviavaldusse kirjutasin vaid 3 rida. Tõeline ülejala kirjutatud motivatsiooniri. Ma olen pisut põnevil, et mis juhtub ning kas mind siis valitakse.

Samas on mul enesetunne natukene parem võrreldes nädala taguse ajaga – olen hakanud tööotsimisega tegelema. Samuti toimetan ma ka LinkedIn’is. Ma tahtsin teha video, mis on ju väga populaarne viimasel ajal – mul on kaamerastatiiv ning kõik vajalik on justkui olemas. Esimesed korrad polnud mul probleemi videoga, ent ma leidsin, et seal oli liiga palju muud sodi – minu märkmepaberid nt. Lõppes see sellega – et ma ei suutnud leida töötlemiseks õiget programmi. Andsin alla, seekord.

Ent need küsimused, mis ma sinna videosse olin mõelnud, läksid käiku. Ma tegin nendest Powerpoint esitluse. Ausalt ma ei osanud arvata, et ma saan selle kohta nii palju positiivset tagasisidet ning natukene ka konstruktiivset kriitikat. Seega, järgmisel teisipäeval tuleb järgmine positutus sarjast Birgit ja KKK (Korduma Kippuvad Küsimused). Selleks ajaks loodan ma leida Diana abiga rohelise tausta ning Annelt saada paar head soovitust, kuidas kokku panna asjalik taust ühele Powerpoint esitlusele.

Kirjutasin ka kaks motivatsioonikirja eile – ma ei tea, kas need töötavad, aga algus on tehtud – leidsin kujunduse – layout’i, mida olen ma mõnda aega jahtinud. Aga tuleb ju vahepeal ju uusi variante proovida.

Tänaseks on mul kirja pandud mõned märksõnad – loodan natukene nendega tegeleda, kes teab kas ma jõuan kogu nimekirja läbi käia. NO RUSH!