Lukus Taani (26)

Ma olen saanud omale uue kombe. Ma vaatan peaministri pressikonverentse ning suure huviga – varasemalt tundusid need tühised, ent alates esimesed Corona-teemalisest pressikonverentsist, olen ma püüdnud näha kõiki. Muidugi jäi see 11. märtsi oma nägemata, see mis tõi endaga kaasa uue taanikeelse sõna “hamsterdamine” ja muutis inimesed poodides jõhkrateks. Tänasel päeval on hea rahulik poes käia – ostlejaid on vähe ning enamik käib mõistlikku trajektoori pidi poes.

Oma uue Føtexiga pole ma veel ära harjunud, sest see ei ole sama paigutusega kui vana ning mitmelgi juhul peab tagasi minema – ehk mõne nädala pärast saab see harjumuseks. Olen kaalunud ikka ja jälle pedaalida oma vanasse Føtexi, sest sealne valik on suurem ning seal ei tunne end ka kui silk tünnis.

Ma olin pisut üllatunud, kui ma kuulsin, et esimesena avatakse algkoolid ja lasteaiad, mitte põhikoolid ja gümnaasiumid. Samas on see mõistetav ja põhjendatud – vanematel on lihtsam kodust tööd teha ning väikesi lapsi on lihtsam väljas askeldama panna. Jällegi suuremad on iseseisvamad koduses õppes. See, et suurem osa festivale on sel aastal tühistatud, on tore, ei pea mõtlema, et võiks sellele või sellele vabatahtlikuks minna. Kurb on mõelda, et muidugi on eelis olnud neil, mis toimunud varem, kevadisemal ajal, et leida omale uus kuupäev septembrisse.

Kui ma üleeile Piaga vestlesin, siis me jõudsime üsna üksmeelele, et see, mis septembris toimub, on kaos. Kõik tahavad oma üritusi septembris korraldada – aga paljudele üritustele me inimesed tahame minna. Lihtsam on arvatavasti siiski koju jääda – mul on hetkel kaks kuupäeva septembris – 6. september Royal Run ja 28. september 1900 poolmaraton – hõivatud.

Ma pole poliitikast kunagi suuremalt vaimustuses olnud, ent Mette F on mu lemmikuks kerkimas. Ma jälgin natukene ka ümbritsevate riikide tegemisi, siis tundub Mette tõesti olema tugev isiksus ning ta ei karda midagi ette võtta. Ma võrdleks teda Lennart Meriga – neil on hästi palju ühiseid jooni. Olen ka rõõmus selle üle, et Taanis on võimul parempoolne ja sotsiaaldemokraatlik valitsus, sest praeguses situatsioonis on vajalik mõelda rahvale.

Ma ei julge võrrelda Eesti valitsusega, sest ma pole näinud ühtegi pressikonverentsi. Lehti lugedes on vahel kummaline, et miks just see minister selle valdkonna eest vastutab. Pigem tulevad kommentaarid ja uudislood mujalt kui ministrite ja poliitika maailmast. Tervishoiuministrit ma ei suuda siiani taluda – ta tundub natukene rumal olema. Muidugi sõnavõtud ei õnnestu kõigil ühtemoodi.

Me ei räägi Trumpist – ikka ja jälle ta üllatab oma mõtete ja sõnavõttudega. Viimasel ajal ma pigem väldin tema teemalisi saateid ning kui tema sõnu tõlgendatakse, siis ma lasen ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest see pole enam naljakas.

***

Minu enda päevased tegevused algasid kell 8, mil mu äratuskell helises. Ma unustasin sisse lülitada oma 6.26 äratuskella – ausalt ma ei tea, miks aga mulle meeldib see kellaaeg. Poolteist tundi rohkem ärkveloleku aega – millele saaks seda küll kulutada – päris paljule.

Täna hommikupooliku veetsin ma koristades. Esimesena asus tööle Roberta ning seejärel käisin ma mopiga mööda põrandaid. Ma tunnen Kärcherist puudust, ent on lootust, et see tuleb minu juurde lähiajal – ma plaanin homse päeva vanas korteris koristades veeta ning põhiplaaniks on kõiki teiste ruumide korda tegemine, alles jätta vaid vannituba.

Ma ei ole suurem inimene koristama ning ma olin esimese tunni järel sellest tüdinenud, õnneks ei kulunud sellele koristamisele ja põranda pesule ka minutitki kauem. Hiljem õppisin oma uusi kodumasinaid tundma – need ei tööta samadel põhimõtetel kui vanad. Kui Kristian koju tuli ja ma temalt nõu küsisin, siis ta ütles lühidalt ja targalt, et tema jaoks töötab masin ühe põhimõttega, kui temperatuur on õige, siis on programm väiksem mure. Ühesõnaga – minu pesu ta pesema ei hakka. Kui ta seda puuvilla programmiga peseb, siis mu spordiriided ei mahu mulle selga. Pesukuivatiga on sama lugu – vahe on puuvillal ja mitte puuvillal, aga kuna ma selgitasin talle, kuidas mina asjadest aru saan, siis sain teada, et see masin on minu silmarõõm. Mehed!

Ehkki 10 päevaga näib kodu olema paigas, siis tegelikult see nii ei ole. Ma käin ikka ringi ja tõstan asju siin ja seal ümber. Mõni asi sobib mujale paremini. Suurimaks aruteluks on mul baarilaud, millele ma tahan katteid, Kristian jälle eelistab lapiga baarialauapealse koristamist. Ma juba andsin talle teada, et see saab olema tema pärusmaa sel juhul. Selle peale kõlas “mæh”.

Koristamise käigus ajasin ma näpu ja tuletikuga taga probleeme ja vigu korteris. Neid ikka jätkub, neljapäeval tegelen ma ankeedi täitmisega ning piltide üles laadimisega – kuna see on nii uus elamu, siis on siin vigu palju ning suurem osa on jääb ehitaja kanda, loodetavasti.

***

Sotsiaalne elu piirnes täna kirjutamisega nii pliiatsiga kui klaviatuuril. Ma vorpisin üksjagu kirju oma kirjasõpradele ning teistele kirjutasin ma e-kirju. Istun uhkelt oma sinisel pallil ning vahepeal sai ka selle üles-alla hüpatud. Ma peaks vahelduseks püüdma oma kiiktooli tagasi võita, või kasutada sel hetkel, mil Kristian on tööl.

Ma pole veel seriaali lainele naasnud. Tegelikult on see omamoodi hea, aga ka halb. Mõtisklen juba uuest versioonist kardinast, seekord heegeldatud, aga jälle tundub see liiga ajakulukas töö. Pigem võiks seriaali vaadata, kiiktoolis kiikuda ning baarilauale katteid heegeldada või kududa – miks mitte? Või hoopiski raamatud lugeda selles toolis, või raamatut kuulata.

Hetke raamatu valikuga olen rahul. Kuulan Haruki Murakami “Morder på Kommandaten” (Killing Commendatore) ja hakkasin lugema Andy Weiri “Artemis”. Ehk on see sama huvitav ja hea kui “The Martian”. Filmi ma vaadataks ikka ja jälle – ja muide selleks on suhteliselt sageli võimalus – üks telekanalitest näitab seda üsnagi tihti, aga miks küll? Kas poleks aeg uusi filme hankida?

Lukus Taani (24)

Järjekordne esimene on saanud risti kirja – esimene raamat aprillis, esimene läbi leotud raamat uues kodus. Mul on kombeks igal kanalil, millel ma raamatuid loen, neid oma lemmikute sekka lisada. Vahel on ka samad raamatud. Aga vahel on tore, kui järjekord lüheneb.

Lugesin Eik Skaløe raamatut “Breve af vejen af rågummisåler”. Raamat on koostatud tema õe poolt ning selles on Eiki kirjad koju reisidelt, vanglast ning erinevad joonistused. Mul on kahju, et selle noormehe elus võtsid võimust deemonid ja meelemürgid ning ta otsustas vabasurma minna olles vaid 25-aastane. Järgmiseks loen ma midagi humoorikat.

***

Lukus Taani (23)

Vahel tuleb harjumusi muuta. Tänase postituse kirjutamiseks olen ma oma tuppa kolinud. Ma olen päeva jooksul liikunud ringi mööda korterit ning lisaks käisin ka vanas korteris – Kristian on endiselt oma 48 tunni karantiinis – seega tuli mul rattaga minna. Meil oli vaja pesupulbrit, aga selle unustasin ma endaga teisipäeval kaasa võtta. Seega tuli täna järgi minna. Lisaks kurtis ju Kristian, et ma unustasin ta hommikusöögi eelmine kord tuua – seegi tuli täna ilusti tuua. Tõin ka interneti kaabli, mis aga selgus ei hakka minu arvutikülge. Uuematel arvutitel pole seda auku, kuhu intenetikaabel sisse läheb. Pagan!

Ja selle ajaga, mil ma ära olin, jäin ilma oma neljast vaibatükist. Ma saan need tagasi, kui Kristian karantiinist väljub, sest siis ootab ees mööbli ostmine ja muu vajaliku. Kristian hakkas elutoas puzzlet kokku panema ning selle jaoks oli vaja kasutada oma tooli. Et tool põrandat ära ei kriibiks, panin ta minu vaiba pihta.

***

Hommikul ärkasin ma äratuskella peale – olin suhteliselt kindel, et ma eemaldasin reede hommikuse äratuse. Siiski seda ei juhtunud. Kell oli 8. Käisin tualetis ning heitsin voodisse pikali, ja pugesin Kristianile külje alla – ja jäin uuesti magama. Ärkasin uuesti kell 10.30 – minu jaoks liiga hilja. Ma eelistanuks ikkagi kell 8 voodist välja roomata – kuigi mul suuri tegevusi ja plaane ei ole.

Lõuna ajal otsustasin, et nüüd on kell piisavalt palju, et ma ratta selga hüppan ning vanale aadressile pedaalin. Tahtsin postkasti tühendaja – enda kurvastuseks leidsin ma vaid ühe kirja sealt. Uuele aadressile pole veel midagi postitatud. Vallast sain ka kirja, et aadress on ametlikult ümber registreeritud eilse kuupäevaga. Seega uuest nädalast peaksid kirja siia tulema. Vähemalt ma loodan – tean, et neid on päris palju liikumas. Mõned juba päris kaua.

Täna postitasin ma viis kirja. Mul pole harjumust inimestele teada anda, et nende kiri on teel. Lisaks pole ma ka harjunud kirjadest koopiaid tegema. Ehkki teised seda teevad, siis ma ei tee. Ma võiks ju need kopeerida ja arvutisse salvestada ning kui kiri on kohale jõudnud, saaks ära kustutada. Ma unustan. Ma siis nüüd tegelen oma kirjasõpradele sõnumite saatmisega – sinu kiri on teel, anna märku kui kohale jõudis.

***

Kui ma oma rännult tagasi tulin, läksin ma poodi biksemad ostma. Meil oli külmikus kogunenud hulk liha, mida me olime viimasel kahel päeval valmistanud. Need on head lisada poest ostetud kokku-klopsitud-toidule. Lisaks ostsin ma suurema osa asjades ostunimekirjas – ma mõtlesin, et kas osta või mitte kilekotte, kuhu me saame suured lihatooted väiksematena pakkida, aga kuna hetkel meil neid tooteid ei ole, siis pole vajalik. Arvatavasti lähiajal tekib liha juurde – Kristian rahulikult räägib sügavkülma täitmisest.

***

Ma nägin täna IGs, et Dansk Supermarked otsib vabatahtlike testimaks, kas näomask aitab ära hoida nakatumist viirusesse. Ma mõtlesin küll, et miks mitte, aga kui ma Kristianilt küsisin, mis ta sellest arvab, siis see enam nii ahvatlev idee ei olnud. Kristian ise ei saa osaleda – vähemalt kui tema kahtlused on tõepõhjased, oli tal Corona. Mina, ma võiks ju osaleda, aga… Äkki ma olen olnud haige ilma et viirus on minul avaldunud, kas ma tahan seda teada.

Olid ajad, mil ma tõesti tahtsin teada, et kas ma olen nakatunud, täna enam ei taha. Nüüdseks on kulunud kolm nädalast sellest, kui ma end koju lukustasin ja käisin väljas nii vähe kui võimalik. Haigus peaks ju ometi olema väljasurnud, vähemalt minu ümber.

Näomask – ma ei taha neid enam kanda. Need 2 aastat ja mõned kuud peale, mil ma töötasin Defcos, olid piisavad. Kui mul avanes võimalus näomask ära võtta, võtsin. Ma lihtsalt ei talunud seda, et mu nina ja suu ümbrus olid palavuses. Oleks need maskid teistsugused, siis prooviksin, aga kui saab ilma olla, siis eelistan ilma olemist.

Lukus Taani (22)

Traditsiooniliselt istun ma oma kott-toolide otsas ning vaatan aknast välja. Tänav on rahulik, ent tuul on tugev. Päeval, kui ma siin lesisin, ei taibanud ma kohe, mis asi see siin lärmab. Tuul loomulikult.

Tänast päeva iseloomustab pigem sõna olemine. Ma veetsin hommikupooliku raamatut lugedes, pärastlõuna oma tuba ümber tõstes – peamiselt seetõttu, et mulle ei meeldinud, kuidas vaip hoiab. Lisaks oli nurk siiski liiga pime. Ma leian kindlasti veel paar vabandust, miks see ümber tuli tõsta.

Õhtul lõpetasin kirja Bernadettele. Nüüd olen ringiga tagasi oma kott-toolidel. Päeval helistas ka Jørgen, uurimaks kuidas mul kolimine edeneb. Mul oli tahtmine ta külla kutsuda, aga kuna Kristian oli haige, siis me väldime külalisi järgmised 48 tundi – ehk siis pühapäevani.

Kristian ärandas ka minu tooli. Algul oli küll vastu, et miks ma selle endale valisin istumiseks, ja mitte ühe kämpingutooli, siis nüüd saab aru. Minu patjade lahendus talle ei sobinud, need asendas ta aiatoolide katega. Rahu, homme läheb sõjaks, sest kui ma seal istuda tahan, siis eelistan kiiktooli kämpingutoolile. Pall on ka etem – aga see kuulub kontorisse.

Nädalavahetusel saab loodetavasti poodi minna. Kristiani 48 tundi on täis ning me läheme tema toa jaoks mööblit ostma. Viimastel andmetel valis ta omale sahtlisüsteemid, mis on samast seeriast kui meie öökapid. Mõtlen ise, et vannituppa tuleb osta riiul – et kõik need seebid ja shampoonid ritta laduda.

Ma pole täna lugenud mitu inimest on Coronasse surnud, või nakatunud – lisaks teisi uudiseid. Ma olen rohkem mänginud Ikariami ja tegelenud kümne muu asjaga. Vahelduseks on rahu haiguse vallas hea -päevad on positiivsemad.

Lukus Taani (21)

Mõelda vaid – kolm nädalat on juba sellest õhtust, mil Taani sulges. Õhtust, mil inimesed hamstriteks muutusid ja tualetpaberit korvidesse panid. See tualetpaberi hullus on siiamaani arusaamatu. Ja poodides jagub seda endiselt suurtes kogustes. Üleeile ostsin küll köögipaberit, sedagi oli kordades järgi.

Tänasest päevast pole mul palju pajatada. Ma pole kodust välja saanud – pikim jalutuskäik on 50 meetrit korda kaks, et kaks prügikotti välja viia. Postkastis mööda tulles selgus, et see on endises seisus – nimed on valel postkastil, ma ei hakanud uksekella proovima. Palun Kristianil homme kojamehele helistada – ehk ta lõpuks reageerib – mul hakkab vajadus kirjade järgi tekkima. Vahest tulevad nad veel vanale aadressile – seda näeme homme – sinna tuleb mul üks pakk. Praeguse seisuga homme on kohal.

Minu patsient on ka ellu ärganud. Pärastlõunal tuli ta voodist välja. Ta mängis iseenda juuksurit – ma tegin natukene viimistlust. Taani tervishoiuminister kutsus üles enda juukseid ise lõikama – seda ka Kristian tegi. Ainult, et ta arvas, et ta kannab raha enda kontole – ta ei tea oma juuksuri mobilepay numbrit. Vahel on hea naine olla – ei muretse juukse pikkuse üle 🙂

Õhtul tegin ma süüa. Esimesed tooted sai sügavkülma pandud. Märtsis oli kuupakkumine 2 kg hakkliha 85.- Sellest jätkub meil umbes 6 toidu korraks – viis pakki sai sügavkülma pandud. Vaatame, mis järgmised tooted on, mis meil varuks satuvad. Viimased kolm nädalat enne kolimist me tühjendasime sügavkülma – polnud muret, et me peaksime poodi minema. Ainult piima järel sai käidud.

Lukus Taani (20)

Ma just lõpetasin kirja Kathleenile, kes kirjutas, et ta mõtles alustada 30-päevase kirjutamis challenge’iga. Mul oli sama mõte – ent teemat ma pole päris veel välja mõelnud – ühel päeval on ühed mõtted, teisel päeval teised mõtted, kolmandast päevast rääkimata. Seega minu 30-päevane challenge jääb ära. Vähemalt teisel tasandil kui kirjutada blogi. Seegi on omamoodi hea.

***

Eile hommikul ma mõtlesin, et nüüd istun maha ja kirjutan vahelduseks jälle oma mõtetest Coronaga seoses, õhtul oli olukord hoopis teistsugune. Mul polnud tahtmist sellele mõelda – Kristian oli päeva jooksul haigeks jäänud.

Tunnuste põhjal võis küll mõelda Corona, ent mulle pigem tundus, et Kristiani keha andis teada, nüüd on aeg maha võtta. Igatahes praeguseks on tal vaid peavalu alles. Vaatame, kuidas see areneb.

Ma istusin siin oma kott-toolidel eile ja kuulasin kuidas Kristian norskab, hingab ja pöörab voodis. Ma suutsin siin unne vajuda ning seejärel ronisin voodisse. Tegelikult on neil toolidel üsna mugav magada kui need õiges asendis on. Pealegi nad võiksid siia jääda – mul oleks oma loominguline lesimisnurk. Pallil istumise nurk on ka ideaalne.

***

Ma võtan Coronat rahulikumalt. Päriselt – võibolla seetõttu, et need esimesed 14 päeva on möödas, ning nüüd on tõenäosus nakatuda väiksem. Kolimine, mille pärast võis ärevil olla – no kui Corona-haige, siis sa ju ikka ei koli, on toimunud. Nüüd on vähem takistusi – ja nüüd võib pigem haige olla. Lisaks tuli valgust tunneli lõppu – Mette F lubas, et Taanit hakatakse tasapisi avama pärast lihavõtteid. See tähendab üsna palju, et need reeglid, mis meile igapäevaseks on saanud, tasapisi muutuvad. Siiski loodan, et inimesed kohe teineteist kallistama ei tõtta.

Ma valmistusin ka juhuks, kui ma peakski järgmise 14 päeva veetma oma uues kodus luku taga, siis on mul külmikus süüa. Midagi, mis sisaldab liha. Reaalselt peaks olema meile kahele toitu järgmiseks 30 päevaks, kui me lihatooteid ei arvesta.

***

Tänase päeva veetsin ma oodates ja kella vaadates. Hommikupoolikul ootasin ma kõnet kodumasinate kohaletoojalt. Ma olen nüüd muutunud varguse-usku. Kui esialgu ma arvasin, et see oli halb nali, siis nüüd tundub see juba reaalne. Eriti pärast seda, kui üks monteerijatest ütles, et pesumasin võeti kaasa kõigi jubinatega.

Kohaletooja helistab, et nad on minu juures 10 minuti pärast. Okay. Vaatan kella. 10 minutit möödas. See on täiesti normaalne Aarhuse liikluses, et selleks kulub rohkem aega. Ühel hetkel kuulen uksekella naaber korteris. Ma ei mõistnud seda. Läksin siis trepikoja ust avama ja vaatasin, et nad on kohal. Imestasin selle üle, et miks nad naaberkorteri kella lasid. Ei, meie korteri kella.

Kui masinad olid omal kohal, siis ajasin Kristiani voodist välja, ja läksin kella testima. Sama lugu. Heliseb naaberkorteri kell. Selge. Helistasin kojamehele – ma vaatan seda hiljem. Siiani vist vaatab. Postkastki on veel vale. Peaksin talle homme uuesti helistama? Ma olen teda ümber maja luusimas näinud.

Kui ma päeval vanasse korterisse läksin, polnud mu pakk postnordiga tulnud. Ütlesin Kristianile, et ta hoidku kõrvad lahti. Selgus, et vahetult peale seda, kui ma olin rattaga ära sõitnud, tuli ka see pakk. Postiljon koputas uksele. Arvatavasti keegi teine laskis ta uksest sisse.

Olles naasnud vanast korterist, avasin ma nagu laps jõulukinke – suur naeratus näol – minu ‘vaip’ saabus. Mul on selle üle väga hea meel. Põrand on pehmem ja pall on 1 cm kõrgemal. Ja seda saab vastavalt vajadusele ümber kolida:) või ümber muuta.

***

Nüüdseks olen jõudnud selleni, et mis ma täna õhtul teen – loen raamatut või kirjutan e-kirju. Arvatavasti langeb valik raamatule, sest ajule on ka vitamiine vaja. Hakkasin lugema ühe taani muusiku ja sõnadekirjutaja kirju kodustele tema maailmaretkedelt.

Lukus Taani (18)

Kiiviga kohtusin umbes aasta eest, võtmega paari päeva eest

Kui ma oleksin selle postitusega alustanud hommikul pärast ärkamist, olnuks mu esimesed read: Ma oleksin justkui puhkusreisil Kanaaridel – tuba on palav, päike paistab tuppa ning me kellast ei hooli.

Ma pole tänase päeva jooksul Corona’le tähelepanu pööranud. Vähemalt privaatses ruumis, ent kui ma JYSKis käisin, oli kõik endiselt selle haiguse hirmus. Kui küsida minult mitu seda või teist – jään vastuse võlgu, sest numbreid ma ei tea.

Tänane päev on üldiselt väga kummaline – teadupärast me keerasime öösel kella ning see tekitab natukene segadust. See, et tund siia-sinna tähendab üksjagu, on tõsi. Ma pole küll kella vaadanud ja mõelnud juba nii palju, ent siiski – esimene kord kui ma selle tunnise ajavahega kokku puutusin oli, kui ma vannitoas asju paika pannes leidsin oma kella – see oli tunni taga. Ma sageli jätan käekella keeramata ja arvutan 1 tund siia-sinna, paraku kõik inimesed ei saa aru, miks ma ei keera käekella. Praeguses Corona maailma saaksin ju öelda, et ma reisin mõtteis. Aga muidu – vahet ju pole nii kaua kui mul endal on olukord kontrolli all.

Kolimise osas olen ma omadega mäel – kõik asjad on enam-vähem paigas, vaid kapis olevad riided tuleb ilusti hunnikutesse jagada. Ma ei viitsinud seda ei eile ega ka täna – mul lihtsalt ei olnud mõtteid, kuidas neid jaotada ja mis millisel riiulil saab olema. Aga küll see kõik saab tehtud, omal ajal 🙂 Ehk homme, ehk ülehomme.

Samas ma valetan, sest veel on natukene asju vanal aadressil. Küll saab need lähipäevil ära tuua. Seal tuleb ju veel kord majja luua. Homme vaatab ka maaler korteri üle ja pakub enda hinna. Ma loodan, et ta on nõus aitama.

Tagasi JYSKi juurde, siis eile õhtul oli meil probleem – vannitoakardin oli liiga lühike. Kristian arvas, et peab ostma õige pikkuse. Leidsin sobivad JYSKis. Lisaks vaatasin ka öökappe ning korra oli juttu ka jalanõudekapist, ent kuna neid ei saanud poest tellida, siis jätsin mõtte. Hommikul ütlesin Kristianile, et kaup on valmis pandud, läheme neile järgi. Kristian muidugi uuris, et palju asju ta kokku panema peab. No ja, esialgu kaks öökappi. Hoidsin end sellest ülesanded kaugele.

Ma olen oma toaga rahul. Praeguseks on enam-vähem kõik paigas. Mul oli küll kontoritool olemas, ent ausalt, mulle see ei meeldinud. Suur ja kohmakas ning kui Kristian küsis, et kas ma jätan selle alles, ütlesin, et ei. Vii see ilusti prügisaarele. Mõni aeg hiljem küsis ta, et miks ma oma gümnastikapalli ära ei viska. Ma kavatsen seda kasutada – jah, kuna mul kontoritooli ei ole, ja laud on piisavalt madal, siis kasutan palli tooli asemel. Muidugi selle palli pumba leidmine võttis täna aega, aga leidsin. Nüüd on kontor valmis.

Tellisin ka omale paar kampingu põrandatükke, et neist oma tuppa “vaip” teha – eelkõige, et põrandale kriime ei teki, aga ka et põrand pehmem oleks ning ma ei pea alati joogavaipa lahti rullima. Hetkel kasutan seda alusena kiiktoolile, mille ma tegelikult tahan Anjale tagastada. Kristian sai ka enda campingutoolile ühe põrandatüki. Selle, mis teiste põranda tükkidega ei sobi. Loomulikult ta nursises selle üle, sest tema meelest oli kolimiskast palju mugavam.

Ainuke mille üle ma kurdan, on et mu jalatallad on väsinud ja valusad. Aga see on vaid sellest, et need pole harjunud uue põrandaga. Loodetavasti varsti on kõik tavapärane:)

Lukus Taani (16)

Brabrandi järv kell 8.20 täna hommikul

Ärkasin kell 6 hommikul, sest Kristian arvas, et see on õige aeg teki alt välja ronimiseks, ehkki tema päevaplaan oli tavapärasega võrreldes poolteist tundi nihkes. Ma kobisin loomulikult voodist välja, sest ma olin liiga laisk, et eile õhtul kohvipulbi ja – vee masinasse panna. Ma ju võitsin selle lotoga eile. Lihtsalt seetõttu, et ma polnud kell 22 valmis voodisse minema.

Hommikul pakkisime veel natukene asju, mida Kristian arvas, et me viime juba täna uude koju. Võib-olla jõuame sinna veel täna õhtu, kes teab.

Suundusin Kristianist 5 minutit varem kodust välja, sest ma eelistasin rattaga kohale minna. Pidin ju koju tagasi tulema – ja ühistranspordiga hetkel oleks väga rumal ringi liikuda, eriti kui olen püüdnud hoiduda. Saabun loomulikult 5 minutit varem, sest see tänav, mida me varasemalt oleme sissesõiduks kasutanud, on suletud.

Jah, korter on samas seisus kui pühapäeval. Põrand on must ja porine ning paar kodumasinat on puudu. Muu on fantastiline ja töökorras. Mulle tegelikult meeldib see elamu, ehkki ma olen justkui tagasi alguses – Brabrandis. Linnaosa, millest on mul vastuolulised mälestused, ent vahel tuleb vastuolulisusele vastu seista ning tagasi pöörduda. Teades, et linnavalitsus teeb kõik, et sellest ghetto staatusest lahti saada. Pealegi elame teisel pool teed.

Hiljem üürijatega rääkides selgus, et nad pakuvad hea meelega kompensatsiooni selle olukorra eest. Otsustasime, et las nad teevad korraliku puhastuse, siis kui me oleme sisse seadnud end uuel nädalal. Vahest niimoodi saame ka lahti viimastest tolmurullidest, mis mööbliga kaasa tulevad siit vanast korterist.

Kui ma, aga järveääres sõitsin kodu poole – siis meenusid mulle pigem helged asjad minu tollasest aastast Brabrandis. See imeline vaade järvele, need alleed – igal algusel on omad head ja vead – aga humoorikas on see siiski.

Tähtsaim asi – postkast – see ei avanenud. Kui me homme ümber kolime, siis püüan testida ehk on teine postkast meie oma, kui see, millele nimed peale pandi – seda näitab vaid proovimine.

***