Valmis?! Ma tulistan!

Olen ühe oma aastate pikkuse unistuse täide viinud – olen teinud omale kõik kergejõustikukohtuniku tsertifikaadid. See on ju vahva olla lähedal ühele spordialale ehkki mulle endale selle harrastamine ei meeldi. Sel aastal olen proovinud erinevaid alasid erinevatel võistlustel, kui ise valida saan, siis on mu valikuks väljakualad ja eelkõige heitealad, ent kui keegi kirjutab, siis pigem vastavalt sellele, kus inimesi puudu on.

Juunis oli meil kooliolümpia Aarhusis 4-7 klassi õpilastele ning võisteldi viiel erineval alal kergejõustikus, lisaks veel ka küber, sõudmine, vibulaskmine ja ujumine.

Umbes nädal enne võistlusi saan ma meili projektijuhilt – täida paberid, meil on vaja sulle relvaluba taotleda. Sellest, et mul seda paberit vaja läheb, olin ma varem kuulnud, kui ma käisin vastaval kursusel. Ent siiski oli see üllatuseks. Sel hetkel mul käsi värises.

Võistluste teisel päeval koju jõudes leidsin ma oma postkastist kirja politseist. Esimene mõte oli, et millega ma nüüd hakkama sain, ent kui ma avasin, siis seal olid mu relvakandmisload.

Täna jättis mu süda järjekordselt löögi vahele, sest ma leidsin meili Jakobilt, et nad tahavad mind kasutada eelkõige starterina kasutada meie järgmisel suuremal võistlusel, mis algab kolme nädala pärast, ning kui muuks aega jääb, siis muudel aladel.

Tegelikult hing ihkab väljakualadele – aga seda stardipauku on ka üsna tore anda!

Orm Punane

Juunikuu on täies jõus ja samamoodi toimetamisi – hommikust õhtuni leiab tegevust. Kui hommikupoolikud mööduvad kirjutades ja mõteldes, siis õhtupoolikud vabatahtlikku tegevust tehes, sageli.

Mais seiklesin ma Ormi reisil. Nädala hiljem käisin kaemas aga Punase Ormi (Røde Orm) ilusat ja värvikirevat pulma. Tegemist on ajaloo suurima vabaõhuetendusega, mille taga on Det Kgl. Teater (Kuninglik teater). Sel aastal on etendus Moesgaardi muuseumi juures Aarhusis, tuleval aastal aga etendub see Zealandil.

Etendus baseerub katkendil raamatust Orm Punane, mille autoriks on rootsi kirjanik Frans G. Bengtsson. Ma käisin seda vaatamad eel-esietendusel ja emotsioonid oli lihtsalt nii positiivsed. Mulle meeldisid efektid – nii muusikalised, kui ka kujunduslikud. Tegu oli pigem modernsete vikingitega, kui vaadata riietust, ent sisu oli siiski üsna raamatu lähedane.

Ormi tulek lavale on omanäoline. Selleks on kasutatud ära Moesgaardi muuseumi katus, mis on langev ja kaetud muruga. Sealt tuleb seilav Orm Punane ja saabub Taani, Jellingesse. Siit leiab ta armastuse kuningatütre näol. Kuidas noored end leiavad ja taaskohtuvad, ongi etenduse eesmärk ning loomulikult lõpeb kõik õnnelikult ja noored peavad pulmi.

Etendusele sõitsin ma rattaga, sest teades, et ühistranspordi oleme me kui silgud tünnis. Etendusele mahub korraga 3000 inimest ning sel hetkel polnud lisabusse. Pealegi südaööl sai koju ainult rattal kesklinnast, miks siis mitte juba otse. Mul oli ju reaalselt 10 kilomeetrit, esimesed kolm olid käänulised, viimased 7 otse – seega ma jõudsin koju tunduvalt varem. Pealegi olin valgustatud jalgratta teel.

Tegelikult helistas mulle peaproovi päeval Ulla. Uuris, et kas mul on mahti olla sel õhtul vabatahtlik ning vastutada publiku turvalisuse eest ning kontrollida pileteid. Kuna ma olin just tõvevoodist tõusmas, siis ma arvasin, et kuue tunnine vahetus on liiga pikk. Pealegi olin ma selles projektis vabatahtlikuks olemisest loobunud, sest see nõudis liigselt tunde ja mul ei olnud võimalust – juuni oli lihtsalt nii ürituste rohke. 

Ent vabatahtlikuna ma siiski Punasele Ormile jõudsin. Tekkis sellele nn.. SOS-nimekiri, ellele helistada, kui keegi haigeks jääb. Mõtlesin, et võtan seal paar vahetust ehk selle 5 nädala jooksul. Reaalselt, ei möödunud palju etendusi, kui Julia helistas, ning abi palus.

Tegu oli teisipäevaga ning mul oli üsna kiire – olin just terveks saanud, ametlikult, ning samal õhtul oli Zumba. See tundus üsna keeruline korraks, ent kõik oli võimalik.

Olin kohal nagu pidin. Ja meile tutvustati turvanõuded. Ühel hetkel sain walki-talki omale pihku, et näe, see on sulle. Mul tuli seda kasutada mitmel juhul – kahel kuna piletitega oli probleeme ning inimesed keeldusid minemast piletimüüki ning kolmas kord oli kui üks inimesel jäi toit kurku, ent õnneks sai ta kohe abi.

Etenduse vaheajal tulid inimesed minu juurde, kuna nad olid kaotanud ühe või teise Asja tribüüni alla. Üks neiu kaotas kinga, üks eakas aga kargu. Veepudelid ning joogikruusid, olid ka üsna sagedased kukkujad.

Etenduse ajal olime me aga lava taga, sest kui midagi juhtus, pidime me olema oma positsioonidel, ning valmis vastutama ja rahvast juhendama lähima väljapääsuni. Meil oli üsna lõbus, sest näitlejad tulid meiega nalja viskama, me vestlesime omavahel. Tegelikult on see lahe, et kõik käib nii ühtse perena. Üks hetk tuli grupp näitlejaid lavalt maha ning nad tulid meie juurde ning visasid viit, teised surusid kätt ning me kindlasti saanud ka kallistused, kui me tahtnuks. Tuju oli hea! Tol õhtul sain ma autoga koju, sest üks teine vabatahtlik elas siin kandis. Lisaks sai ta mu ratta ka kaasa võtta. Mul polnud midagi ka koju sõtkumise vastu. Emotsioonid olid laes ning teekond üsna lihtne, vaid üks küngas ning see ka kilomeeter enne kodu.

Kui mul oli eelnevalt sinine särk, siis nüüd on ka roosa. Lisaks sain ka oranzi jakki. Tol õhtul oli see suuruses 2XXL, meeste oma. Paar päeva hiljem sain selle vahetatud ilusti M suuruse vastu.  

Ma sain endaga kaasa ka sellise vahva karbi, mis sisaldab erinevaid Vikingi toite. See oli üsna maitsev, ent mõeldes oma dieedile, jagasin selle mitmesse ossa. Tean, et järgmine kord ma sellest siiski loobun.

Selles oli juust rosinate ja mandlitega, kakaopudding rabarberiga, kartul kummalises kastmes, Leib, saiakesed ning liha kruubi ka kapsaga.

Vikingi tunne tekib etendusel küll!

Mul õnnestus saada kaks piletit etendusele ning ma kasutan neid 29ndal juunil, mil ma lähen sinna koos eestlanna Liisaga 🙂

 

 

Ormi reis

Ma käisin täna teatris. Selles pole ju iseenesest midagi kummalist. Tänapäeval on aga riietus muutunud vabamaks ning me leiame sageli teatris kohvikujärjekorras seismas end ühe või teise dressides noormehe või neiu taga.

Mina riietasin end hommikul end kummikutesse ning kilejopesse ja – pükstesse ning läksin teatrisse. Kõlab absurdselt, eks?!

Ma osalesin täna proovipublikuna etenduses “Orms Rejse” (taanikeelne tutvustus siin), mis toimub Moesgaardi metsades. Tegevus toimub looduses ning sedasi saab aimu, kuidas elasid muinasaegsed-viikingiaegsed inimesed.

Meid jaotati nelja gruppi, kes omavahel kohtusid, ja ei kohtunud ka. Meie – pruunid- kohtusime sinistega üheks duelliks. Kokku on ühes grupis 12 inimest ning teekonna läbimiseks on kaks võimalust – kergem ja raskem. Kergem toimub mööda radu, raskem nõuab jooksmist, jõeületamist (pilt, autor Iga, Kuriata) ning muudki. Kogu reisi ajal on sul kaitsev amulett ja keep seljas.

Tegu oli üsna alternatiivse etendusega ning justkui eeldas, et ollakse eelnevalt raamatut lugenud või teaks, et mis ja kus. Lastel oli lõbus. Me külastasime valgusmaagi aardega, puuotsas elavat loomaarmastajat, shamaani (see tee oli vahelduseks super! ja pisike palake suhu), nägime võitlust).

Looduslikud elamused, mis see reis endas kätkes olid kirjeldamatud. Mõtted, tunded, emotsioonid. Ja me saime aru, et me läksime ühest maailmast teise – selleks oli portaal. Hea oli metsas mütata tundide kaupa ning saada positiivne laeng päevaks.

Mul ei saanud sellest küllalt ning ma mõtlen, et võiks sinna uuesti minna, esmalt veel korra kui testpublikum ning kindlasti läbi astuda ka päris etenduselt. Muidugi sel juhul eelistaksin ma paremat ilma – ehkki vihmasel ilmal polnud viga midagi, aga seda etendust oleks üsna lahe kogeda ka kuiva ilmaga.

Puhtaid emotsioone ei ole kunagi palju.

Selle etenduse tarbeks on kasutatud mets oma suures ja uhkes vormis. Lihtsalt fantastiline ja geniaalne!

Milline kokkusattumus

Tulin just koju ühelt vabatahtlike kokkusaamiselt ja nagu ikka on meie seltskond väga kirju – nii rahvuse, vanuse kui muu poolest.

Ühel hetkel pöördub minu poole Inger, et kas ma loen ka eesti kirjanike raamatuid. Ja, ikka vastasin. Inger mainib, et ta loeb hetkel Sofi Oksaneni raamatut “Norma”. Vastan, et mina ka.

Rahvas meie ümber kikitab kõrvu, et kui vahva. Mainin, et mul on umbes 100 lehekülge veel lugeda, proua Inger mainib, et temal ka. Milline hämmastav kokkusattumus!

Me oleme mõlemad samal arvamusel raamatust 🙂 Ning kui meil see läbi loetud, siis räägime me sellest kindlasti.

I did it!

Viimasel ajal olen üsna palju mõelnud aktiivsemale jooksmisele ning olen alla laadinud äppi, mis mind peaks kaheksa nädalaga 5 kilomeetri jooksus treenima.

Sattusin üsna juhuslikult World Run 2017 rajale. Mõni aeg tagasi, olles just naasnud Gran Canarialt, leidsin, et spordiklubi, mille ridades teen ma kohtuniku tööd, korraldab seda. Mõtlesin, et miks mitte osaleda.

Minu buddy tahtis Zumba asemel jooksmas käia ning ma leidsin, et WR2017 on selle tarbeks ideaalne, kuna sellel ei ole eesmärki. Mina siiski seadsin endale eesmärgi 6 kilomeetrit enne kui virtuaalne auto mind kinni püüab. Nagu näha jõudsin natukene rohkem.

Vahest jõudnuks veel rohkem, ent minu start läks kolm minutit varem, kuna minu telefoni kell valetab 3 minutit.

Tulemusega olen ma rahul ning kui mul õnnestub, siis plaanin sellel ka järgmisel aastal osaleda, ent ehk siis on minu tulemus edukam ning neid kilomeetreid koguneb rohkem.

Kui koju jõudsin, siis leidsin kotist reklaami Marselisløbet’ile, mille lühim distants on 6 kilomeetrit. See peaks täitsa jalas olema, kui see 5 kilomeetri jooksu trenni saab teha ning peaks saama hakkama umbes poole tunniga:)

Minu meelest on ääretult tore joosta, kui tead, et tagant on tulemas jooksjad, keda tead ning üritavad, sind jooksma saada. 🙂 Igatahes! Tore jooks oli! Kahjuks jäi mu buddy haigeks ning eile oli mul küll tahtmine mitte tulla, ent kui hommikul silmad lahti lõin ja aknast välja vaatasin oli tahtmine suur.

Muide, kell 7.30 vaatasin ma äratuskella, mille helisemist olin ma mitu aega oodanud. Selgus, et ma võin veel uuesti uinuda ja poolteist tundi und näha:) Ma olin äratuse seadnud kella 9ks.

Ja homme võin leida end ajalehest või selle kodulehelt – kas pole mitte vahva!? Heategu ei jää kuulsuseta!

 

Tõlkes kaduma läinud

Lõpetasin just Sofi Oksaneni raamatu “Stalini lehmad” lugemise taani keeles ning lugesin siis sõnaseletusi, sest raamatus oli üsna mitu väljendit kas eesti, soome või vene keeles. Imestasin mõne sõna üle. Kristianilt sai küsitud, et kas see peab paika ning üsna mitmel juhul ta jäi kõhklema.

Runa loeb hetkel ka soome kirjanike raamatuid. Kuna tema viimane kiri jõudis minuni pea kuu peale postitamist/kirjutamist, siis ma pole kindel, millise teoseni ta on jõudnud. Tema eesmärk on lugeda üks raamat soome keeles, ent seni loeb ta tõlkeid. Runa küsis, et kas tõlgitud teostes läheb midagi kaotsi?

Kindlasti! Hiljuti lugesin ma Ilmar Taska raamatut “Suurem kui Elu” taani keeles ning ma mõtlesin üsna mitmel hetkel, et kas taanlane ikka sellest aru saab, sama küsimus oli Andrus Kiviräha “Mees, kes teadis ussisõnu” lugemise järgselt. See justkui nõudnuks rohkemgi veel kultuurialaseid teadmisi.

Hiljuti tõlkisin ma teksti taani/inglise keelest eesti keelde ning mitmel juhul tundus, et see, mida ma kirjutasin, ei näi loogiline. Vahest olen ma liialt taanikeelses maailmas ning paljud eestikeelsed asjad ei ole keelel ja meelel.

 

Jooksma!

Viimased kaks kuud olen ma rassinud Zumba trennis koos tütarlapsega. Meie kohtusime, et ühiselt treenida ja kuna väljas oli külm, otsustasime, et alustame siseruumidest ja leidsime ühiselt, et see võiks olla Zumba. Toona oli juttu, et kui ilmad väljas soojemaks lähevad, siis otsime papud välja ja alustame metsade vahel lidumisega. Vahepeal on mul olnud küll paus, ent eesmärk, alustada jooksmisega pärast lihavõtteid, on endiselt siht.

Täna öösel lesisin unetult tükk aega voodil. Mitmel korral mõtlesin, et võtan raamatu, raamatupadja ja lähen elutuppa raamatut lugema, ent kell oli umbes kaks-kolm öösel. Lihtsalt oli füüsilisest tegevusest puudus, millega mu keha harjunud on.

Igapäevaselt sõtkun ma pedaale 16 kilomeetrit (linna ja koju), teisipäeviti käin Zumbas. Viimase kahe nädala jooksul olen aga nädal aega päikese all peesitanud, ilma, et ma oleks palju liikunud. Parim viis puhkamiseks! Seekord siis neljandat päeva lihavõtteid, pole hullu, homme on õnneks viimane ja viies.

Öösel mõtlesin, et kui ilm hoiab end, siis otsin oma spordiriided ja lähen teen väikese ringi. Kristian vaatab nagunii vormelite ringikimamist. Hetkel küll on enesetunne, et ei tasu vist, sest see öökulliks olemine on oma jälje jätnud. Järgmine siht on neljapäev.

Ma lugesin täna ühe naisterahva soovitusi jooksmiseks. Tema rääkis rohkem kui materiaalsest poolest. Mina aga algaja jooksjana mõtlen hoopis muust (juhuslikus järjekorras):

• Alustama peaks tasa ja targu, mitte liialt kiirustades. Tee pause ning oluline on, et kui tunned, et enam ei jaksa, ei jää sa seisma, vaid kõnnid. Ma esimestel kordadel (varasematel aastatel) proovisin meetodit: 2 min jooksu 3 kõndimist, hiljem muutus see 3:2, 3:1 ja jooks ilma pausideta. Esimesed korrad olid umbes 15 minutit.
• Unusta mõtlemine distantsile, palju läbid, proovi nautida hetke ja ja õpi jooksmist nautima.
• Võid seada eesmärke. Minul on see 7. mail toimuv: http://www.wingsforlifeworldrun.com/dk/en/ ning selleks ei pea ma otsima muud jooksurada kui enda oma. Mul on hea lihtne minna klubi juurde.
• Kui tahad seltskonda, siis otsi mõni sõber või tasuta klubi.
• Ära unusta vedelikku. Kindlasti tundub pudel käes jooksmine kummaline, ent ühest lonksust veest ammutub energiat. Samas, kui tead, et sa jooksed ringe samal rajal, võid omale pudeli jätta sinna ning teha 2 minutiline paus ja üks ring.
• Vali pehme pinnas. Tegelikult on vaid 10 % maailma inimestest disainitud jooksma. Ma välistan asfaltil jooksmise juba eos. Ma tean, et ma tunnen seda läbi jalatsite, ehkki mul on tallad ning mu papud on vetruvtaldadega, seoses minu tundlikkusega. Ma alustuseks valin alati lähedal asuva jalgpalliväljaku või metsa. Krossijooksmine on lahe!
• Riietus olgu mugav. Ma eelistan elastseid jooksupükse ning õhuaukudega t-särki, lisaks pikk käis peal kui on jahedam, muidu vaid t-särk ja lühikesed püksid.
• Muusika see on hea lahendus, ent mul on jälle alati tekkinud mõte, et ma tean, et see laul on nii pikk ja ma olen läbinud selle maa. Tempo osas pole ma alati rahul sel juhul. Ma eelistan kas ilma või siis kuulan audioraamatut.
• Alati minna mõttega – ma tahan- mitte kunagi, ma pean 🙂

Ma arvan, et siin on veel hulk ideid, mida lisada.

H. Chr. Anderseni radadel

Küünlakuu viimasel päeval viis kultuurireis mind Odensesse. Linn asub Füüni saarel, kahe rivaalitseva saare Jüütimaa ja Zealandi vahel. Minu silmis on sealt pärit kaks kuulsamat taanlast kirjanik Hans Christian Andersen ja helilooja Carl Nielsen. Viimasest selles postituses juttu ei tule, kuna nende kolme tunni jooksul Odenses, ei jõudnud linna kõiki toredaid paiku külastada, kahjuks.

Olen Taanis varsti elanud üheksa pikka aastat, ent ma pole veel kõikidesse kuulsatesse linnadesse jõudnud. Paljudes neist olen ma korraks sisse põiganud, ent linna iluga pole õnnestunud tutvuda.

Seekord sattusin ma Odensesse ka tegelikult eelkõige seetõttu, et üks minu kirjasõpradest tuli siia koos oma kaksikõega. Arvatasti oleks veel aastaid kulunud, et ma sellesse huvitavasse linna oleksin jõudnud.

Tol päeval polnud ilm just parim sõber, sest see vahetus vihma ja lörtsi ja päikese vahel. Osadel pildidel on päike siramas ja teistel vihm maad võtmas.

 

Hans Christian Anderseni kuju tema majamuuseumis.

Pardid Odense jõe ääres. Pardid on tegelased ka ühes tema muinasjuttus “Inetu pardipoeg”

Anderseni majamuuseumis olid riiulid Anderseni raamatutega, mis olid erinevates keeltes välja antud. Siin on valik eestikeelsetest raamatutest.

Mulle meeldivad erinevad tänavasildid. Siin on Vindegade. Vindegade nimi pärineb aastatest 1400 ning on saanud nime selle järgi, et tänav keerleb ja pöörleb.

Lumikellukesed ja ülaselised on valmis ütlema kevadele “tere”. Kevad algab rahva jaoks 1. märtsil. Seda tähistatakse rohkem kui astronoomilist kevadet.

 

Ühe raamatupoe ees võis kohata sellist silti. “Ma  ei tuhla kunagi segasummakastis, selleks et osta, vaid et tuhlata ja mõelda, kui lühike ja kummaline elu on.”

 

Anderseni lapsepõlvekodu. Tema tuba asus kui astuda sisse paremast uksest. Majas elas veel kaks teist peret. Andersen oli üksiklaps, ent naabritel oli neid rohkem.

Päikesekell

Albani õlletööstus. Korsten on kaelkirjaku mustriga kaetud, kuna üks nende kuulasamaid õllesid on kaelkirjakuõlu ning see on väga kange õlu.

Skt Albani kirik

See oranzh maja oli ilus

Vapper Tinasõdur oli üks paljudest skulptuuridest linnas.

Müürijoonistused on populaarsed Taanis.

Kaks tooli lapsepõlvekoduaias

Vaade vanalinnas

Ilus tänav

Paat Odense jõel Anderseni skulptuuri ja päikesekella lähistel.

Skulptuur!

Odense Toomkirik.

Need päikesepoisid olid kõikjal linnas.

Kujund lapsepõlvekodus

 

 

Orm Punane

Juunikuu on täies jõus ja samamoodi toimetamisi – hommikust õhtuni leiab tegevust. Kui hommikupoolikud mööduvad kirjutades ja mõteldes, siis õhtupoolikud vabatahtlikku tegevust tehes, sageli.

Mais seiklesin ma Ormi reisil. Nädala hiljem käisin kaemas aga Punase Ormi (Røde Orm) ilusat ja värvikirevat pulma. Tegemist on ajaloo suurima vabaõhuetendusega, mille taga on Det Kgl. Teater (Kuninglik teater). Sel aastal on etendus Moesgaardi muuseumi juures Aarhusis, tuleval aastal aga etendub see Zealandil.

Etendus baseerub katkendil raamatust Orm Punane, mille autoriks on rootsi kirjanik Frans G. Bengtsson. Ma käisin seda vaatamad eel-esietendusel ja emotsioonid oli lihtsalt nii positiivsed. Mulle meeldisid efektid – nii muusikalised, kui ka kujunduslikud. Tegu oli pigem modernsete vikingitega, kui vaadata riietust, ent sisu oli siiski üsna raamatu lähedane.

 

Ormi laev etenduse vaheajal

Ormi tulek lavale on omanäoline. Selleks on kasutatud ära Moesgaardi muuseumi katus, mis on langev ja kaetud muruga. Sealt tuleb seilav Orm Punane ja saabub Taani, Jellingesse. Siit leiab ta armastuse kuningatütre näol. Kuidas noored end leiavad ja taaskohtuvad, ongi etenduse eesmärk ning loomulikult lõpeb kõik õnnelikult ja noored peavad pulmi.

Etendusele sõitsin ma rattaga, sest teades, et ühistranspordi oleme me kui silgud tünnis. Etendusele mahub korraga 3000 inimest ning sel hetkel polnud lisabusse. Pealegi südaööl sai koju ainult rattal kesklinnast, miks siis mitte juba otse. Mul oli ju reaalselt 10 kilomeetrit, esimesed kolm olid käänulised, viimased 7 otse – seega ma jõudsin koju tunduvalt varem. Pealegi olin valgustatud jalgratta teel.

Tegelikult helistas mulle peaproovi päeval Ulla.

Lava enne etendust

Uuris, et kas mul on mahti olla sel õhtul vabatahtlik ning vastutada publiku turvalisuse eest ning kontrollida pileteid. Kuna ma olin just tõvevoodist tõusmas, siis ma arvasin, et kuue tunnine vahetus on liiga pikk. Pealegi olin ma selles projektis vabatahtlikuks olemisest loobunud, sest see nõudis liigselt tunde ja mul ei olnud võimalust – juuni oli lihtsalt nii ürituste rohke.

 

Ent vabtahtlikuna ma siiski Punasele Ormile jõudsin. Tekkis sellele nn.. SOS-nimekiri,

Pilt Ormi laevast lava taga

kellele helistada, kui keegi haigeks jääb. Mõtlesin, et võtan seal paar vahetust ehk selle 5 nädala jooksul. Reaalselt, ei möödunud palju etendusi, kui Julia helistas, ning abi palus.

 

Tegu oli teisipäevaga ning mul oli üsna kiire – olin just terveks saanud, ametlikult, ning samal õhtul oli Zumba. See tundus üsna keeruline korraks, ent kõik oli võimalik.

Olin kohal nagu pidin. Ja meile tutvustati turvanõuded. Ühel hetkel sain walki-talki omale pihku, et näe, see on sulle. Mul tuli seda kasutada mitmel juhul – kahel kuna piletitega oli probleeme ning inimesed keeldusid minemast piletimüüki ning kolmas kord oli kui üks inimesel jäi toit kurku, ent õnneks sai ta kohe abi.

Etenduse vaheajal tulid inimesed minu juurde, kuna nad olid kaotanud ühe või teise Asja tribüüni alla. Üks neiu kaotas kinga, üks eakas aga kargu. Veepudelid ning joogikruusid, olid ka üsna sagedased kukkujad.

 

Lava taga 🙂

Vaheajal olime me aga lava taga, sest kui midagi juhtus, pidime me olema oma positsioonidel, ning valmis vastutama ja rahvast juhendama lähima väljapääsuni. Meil oli üsna lõbus, sest näitlejad tulid meiega nalja viskama, me vestlesime omavahel. Tegelikult on see lahe, et kõik käib nii ühtse perena. Üks hetk tuli grupp näitlejaid lavalt maha ning nad tulid meie juurde ning visasid viit, teised surusid kätt ning me kindlasti saanud ka kallistused, kui me tahtnuks. Tuju oli hea! Tol õhtul sain ma autoga koju, sest üks teine vabatahtlik elas siin kandis. Lisaks sai ta mu ratta ka kaasa võtta. Mul polnud midagi ka koju sõtkumise vastu. Emotsioonid olid laes ning teekond üsna lihtne, vaid üks küngas ning see ka kilomeeter enne kodu.

 

 

Vikingi õhtusöök

Kui mul oli eelnevalt sinine särk, siis nüüd on ka roosa. Lisaks sain ka oranzi jakki. Tol õhtul oli see suuruses 2XXL, meeste oma. Paar päeva hiljem sain selle vahetatud ilusti M suuruse vastu.

 

Ma sain endaga kaasa ka sellise vahva karbi, mis sisaldab erinevaid Vikingi toite. See oli üsna maitsev, ent mõeldes oma dieedile, jagasin selle mitmesse ossa. Tean, et järgmine kord ma sellest siiski loobun.

Selles oli juust rosinate ja mandlitega, kakaopudding rabarberiga, kartul kummalises kastmes, Leib, saiakesed ning liha kruubi ka kapsaga.

Vikingi tunne tekib etendusel küll!

Mul õnnestus saada kaks piletid etendusele ning ma kasutan neid 29ndal juunil, mil ma lähen sinna koos eestlanna Liisaga 🙂

 

 

Turist omas linnas

Eelmisel suvel olin ma üsna tihti sadamas ja vaatasin kurvastades pealt, kuidas vabatahtlikud giidid turistidele teed juhatasid ning nendega vestlesid. See oli lihtsalt nii põnev ning ma ootasin põnevusega uudismaili, et sel aastal ise olla giid. Nüüd olen ma liitunud vahva Velkomstvært-perega. Giidiks olemine pakub erinevaid üritusi ning ekskursioone linnas. Täna külastasime Aarhusi teatrit, Hotel Royali ning Vor Frue kirikut. Ehkki alguses tundus, et ma tean kõike, siis ajapikku aru saam muutus ning lisaks sai külastatud ka paiku, mida polnud varem ühes või teises hoones näinud.

Aarhus teater avas oma uksed aastal 1900. Toona oli linnas üsna mitu teatrit ning nad olid pidevalt ruumi kitsikuses. Selleks, et probleemi lahendada tuli uus tearimaja.

 

Sissepääs – kahe ukse vahel on linna vapp.

Suure Saali lagi. Kuldne osa sümbroliseerib päikest ning luiged on pärit H. Chr. Anderseni loomingust.

Kuld on läbiv teema.

Jumalanna Thalia. Tavaliselt on ta varjatud kõlariga, aga kuna hetkel on kahe etenduse vaheline aeg, siis ei ole seal kõlarit. Taanis mängitakse üks etendus korraga umbes kuu aega.

Rekvisiitide osakond. Vihmavarjud läbi aegade.

Millist kooki küll valida?

Hiiglaslikud maasikad.

Nostalgilised telefonid.

Lilled

Lilled

Maalriruum – kus katsetatakse erinevaid materjale erinevate kujunduselentide loomiseks. Millest on küll jääpurikad tehtud? Või sambad?

Õmblustuba. Jeesus Christ Superstaar valmimas

Kumminukke saab edukalt kasutada ka mujal kui magamistoas.

 

 

Aarhuse teatril on ka Selfie-spot!

Hotel Royal on vanim hotell linnas. Asub samal kohal kui 1850ndatel kui ta avati esmakordselt. Fasaad on muutunud ja sisu ka. Viimane renoveerimine toimus aastal 2003. Hotelli läbivaks teemaks sai siis Sankt Petersburg ja Talvepalee. Tavakodanikud saavad käia hotelli restoranis söömas. Hotellis on ööbinud maailmanimed nagu Johnny Depp, Bruce Springsteen ning Madonna. Madonna suutis ka toomkiriku kellalöömise ajad hilisemaks muuta pärast piki läbirääkimisi.

 

Vaade neljandalt korruselt kolmandale.

Vaade numbritoast 501

Vaade numbritoast 501

 

Tool numbritoas 312. Tegelikult on selline päris mitmes teoses toas ka!

Viimaseks peatuseks oli Vor Frue Kirke. Tegu on Aarhusi vanima kirikuga, mis tegelikult sisaldab endas kolme kirikut. Krüptikirik, Katolikkirik ning Kloostrikirik. Dominikaanimungad rajasid oma kloostri kiriku juurde. Täna on kloostriosa tavaline korterelamu, kus saab sisse kolida kui oled 60. Välja kolid, kui lahkud siit ilmast. Kiriku juurde kuulub ka Mungatuba.

 

Kevad on saabunud. Krookused on kõikjal linnas.

Vaade altarile, mis on peidetud. Katoliku traditsioonide kohaselt eemaldatakse see vastlakolmapäeval ning tuleb tagasi päev enne vaikset neljapäeva.

Altar krüptikirikus, kus peetakse iga kuu esimesel pühapäeval jumalateenistust.

Kloostriaed. Kui kirik on avatud, saavad tavainimesed seal istuda ja puhata.

Maal kloostrikirikus

Mosaiik Kloostrikiriku seinal. Mulle meenusid koopakloostrid Bulgaariast.

Vaade Kloostriaias

Ma ei suutnud kaua krüptikirikus olla ning istusin trepile, et kuulata, mis meile räägitakse. Minust tehti pilti. Taustaks katolikukiriku orel.

Oli vahva päev!