Mulle on mõnda aega olnud hobiks oma puhkustest ja reisidest, muudest mitmepäevastest ettevõtmistest kirjutada pikem heietus ja päeviku lugu. Mõni päev enne EMACSi algust olin ma endas kindel, et ka EMACSist kirjutan ma päeviku, ent kui meistrivõistlused alguse said, polnud mul selleks mahti ega ka energiat. Lihtsaim olnuks ehk teha videopäevikuid, ent enesega rääkimine mulle ei meeldi, veel vähem meeldib eneseusutlemine.
Minu 11-päevane seiklus oli justkui jagatud kaheks: esimesed neli päeva olid mõeldud meediatööle ja viimased seiste pigem kui kohtunik. Reaalselt nii see ka läks, ehkki kahel juhul suutsin ma end kohtuniku rollist kuidagi välja nihverdada, see oli võistluste neljandal päeval, ent ometi juhtusin ma olema valel ajal vales kohas.
Räägime meedia päevadest, mis olid täis mitmekülgseid emotsioone. Minu ülesandeks oli pilte teha, intervjuusid teha ja aeg-ajalt facebooki ning instagrami uuendada. See oli lihtne ja rahulik tegevus – kui algselt andsin kõik endast, et saada osa parimatest paladest, siis hiljem kui sain aru, et ma ikka ei saa olla õigel ajal õiges kohas, pühendusin muule. Ma olin meelitatud, kui mu üks intervjuudest jõudis suurde maailma. Hiljem kohtusin ma intervju isikuga mitmel päeval, lisaks oli mul au ka anda talle start tema viimasel individuaaldistantsil, millel ka ta maailmarekordi püstitas. Seejuures enne starti ütles ta, et see on tema kõige vähem lemmikum ala.
Ma ei taha kivi kellegi kapsaaeda loopida, ent ma olen pettunud Eesti meedias ning nende huvi kolletes. Ma püüdsin esimestel päevadel ka neile näidata et meie vanemad atleedid on Euroopas tegijad ning püstitavad maailmarekordeid, ent sellest ei kirjutatud sõnakestki, samal ajal olid kollased uudised vohamas.
Tegelikult on eakamad sportlased hoopis tähelepanu väärt – nad teevad kõike hobi korras ja nende näolt ei kao naeratus hetkekski. Vestlesin mitme sportlasega, sest meil jätkus vestlusteemasid ja ilmnes, et nii m~~õnedki on tervise tõttu ala vahetanud, ent nende entusiasm spordi vastu ei ole kuhugi kadunud.
Kui ma eelviimasel päeval juhuslikult TIC sattusin, et uurida ja kontrollida võistlustulemusi, astus mu juurde üks saksa härrasmees Ning küsis, et kas ma polnud see, kes mõned tunnid varem püstolit käes hoidis Ning hüüdis “on your marks”. Tunnistasin, et jah, nii see oli. Ilmnes, et ta naine oli mind märganud, sest ma olin ainuke starter, kellel oli seelik seljas. Ta tunnistas, et tundis mu fotograafina ära just seeliku tõttu ning me vestlesime üldiselt võistluspäevast.
Teisena räägime kohtunikuks olemisest. Sellel viimasel nädalal, mil ma parajasti kohtunik polnud, olin ma püstolpildistaja.
Ma ikka olen vaimustuses sellest, kuidas ma oma sünnipäeva veetsin. Iga normaalne inimene peidaks end ehk avalikkuse eest Ning naudiks sel päeval rahu ja vaikust, ent ma veetsin selle staadionil. See oli igat pidi eriline ning see ei kordu kindlasti! Hommikul ei suutnud ma magada, sest elevus oli suur – päeva teise poole pidin ma veetma starterina euroopa meistrivõistluste juures. Hommikul otsustasin läbi astuda Viby staadionilt, meistrivõistlused toimusid kahel staadionil Cerespark arenal ja Viby staadionil. Küsisin Jakobilt, kes vastutas Vibyl toimuva eest, et kas ma tohin päeva avastardi teha Ning ta ütles ja, muidugi, kui hommikune starter sellega päri on. Temal polnud selle vastu midagi. Jakobil oli muide sünnipäev päev hiljem Ning me naljatamisi ütlesime, et koos saaksime me EMACSil kaasa lüüa, aga meie sooklassi pole olemas :P.
Too teine starter mainis meie itaallastest tehnikameestele, et mul on sünnipäev ja siis laulis itaalia 7-pealine meeskoor sünnipäevalaulu inglise keeles ja seejärel itaalia keeles Ning üks meie prantsuse kohtunikest lõpetas sünnipäeva kontserdi omakeelse versiooniga kuulsast laulust.
Peale stardi andmist pidin aga kimama Ceresparki ja seal ringi askeldama. Pidin korraks minema seal appi odaviskesse, kuna nende üks tiimiliige oli valel staadionil, aga kui sinna jõudsin…oli uus telefonikõne – meil on starter puudu. Ühesõnaga- mul oli kolm minutit, et leida püstol ning teine t-särk ja starterina tööle asuda. Lisaks sellele, muudeti mu stardiaega Viby staadionil poolteist tundi hilisemaks – sest Ceresi polnud mulle asendajat.
Meil oli päeva nali: Birgit on õnnelik sünnipäevalaps – laseb endale saluuti!
Õhtul veetsin oma sünnipäeva linnas mõne klaasi õllega – kaaslaseks oli mu assistent Sonja, kellega me võistlusnädalal veel mitmel korral kokku saime. 1. augustil oli meil võistlusvaba päev ning ma veetsin selle kodus, oodates torumeest.
Kolmapäeval olin ma vasaraheite kohtunik. Heitealadest minu lemmik, sest seal on kõige lihtsam märke näha. Juhuse tahtel sattusin ma seal kokku paari eestlasega.
Neljapäev oli meie kõige vesisem päev. Kallas hommikust õhtuni Ning ma vahetasin oma vihmariideid mitu korda päeva jooksul Ning olin üliõnnelik kummikute üle. Olin tiimis, kes tulistas 200m eeljookse, ent seal oli mitu eestlast ning lisaks ka mitu atleeti, kellega ma ühel või teisel hetkel olin kohtunud. Lisaks andsin ma stardi ka käimisele.
Reedel olin ma saatja grupi 65-aastastele meestele, keda ma olin näinud varem vasaraheites. Mu päev oli üsna lõbus, sest sageli me naljatasime ning vestlesime ilmast ja maast. Võistlus lõppes hõbemedaliga Eestisse.
Laupäev pidi olema esialgu üks puhkuse päev, ent üks starteritest oli puudu ning ma andsin end üles. Kui ma kohale jõudsin, selgus, et starter on puudu, pidin olema ainult recaller. Ütlesin Elinile, et ma v~~õtan starteri rolli üle, ainult et mulle on recallerit vaja. Leidsime, et selleks saab üks noor tütarlaps, kes polnud varem püssi käes hoidnud ning ta kartis. Kui ma valmistasin avastarti ette ilmus ka algne starter ning ma ütlesin talle, et kuna ta on hiljaks jäänud, siis peab leppima ta recalleri rolliga. Ta polnud küll just väga vaimustuses sellest, aga oma viga.
Päeva tipphetkeks oli ikkagist M50 800m start, kus oli stardis ka eestlane, kellel oli meie kullalootused. Omadele hoiad ju ikka südames pöialt! Olles stardi adnud jäin ma hoolega jooksu vaatama Ning kui 100m oli jäänud, olin ma kindel, et sealt seda medalit ei tule, ent 30 meetrit enne lõppu hakkas eestlane kuldsena paistma ning lõpetas esimesena. Kui ma teda õnnitlema jõudsin, sain päeva märjeima, ent õnnelikuima kallistuse! Mul oli väga hea meel!
Pühapäev olin ma kaameramees. Alustasin poolmaratoni vaatamisega ning pildistamisega, päeva jooksul sai ka läbi kaamerasilma jälgitud teisi alasid. Kui õhtul koju jõudsin oli kergendus, ent samas valdas mind kahju tunne – olid toredad 11 päeva.
Olin kohal ka kui eestlane. Esimesel päeval ma kirjutasin eesti tiimi juhile, et kui neil on küsimusi võivad minu poole pöörduda. Nii ma aeg-ajalt sain eestlaste kõnesid, üks küsimus vahvaim kui teine. Uudis eestlastest kohtunikena levis aga kulutulena – lisaks mulle oli ka paaril päeval aktsioonis Dennis.
Tulevikule vaadates, siis on sellest kogemusest palju meeles pidada. Siiski jäin ma silma mõnedele inimestele – EMA juhiga vestlesime tulevikust, et tal oleks hea meel näha minusugust entusiasti mitmel EMACSil, sest kõigil on väliskohtunike üle hea meel. Lisaks sain ma ka personaalse kutse kahe aasta pärast Veneetsiasse kohtunikuks – miks mitte?!
Hetkel tahaksin aga osaleda vabatahtlikuna Berliinis järgmisel suvel:-) Kas see unistus saab reaalsuseks, on iseasi.
Ormi tulek lavale on omanäoline. 
Tegu oli teisipäevaga ning mul oli üsna kiire – olin just terveks saanud, ametlikult, ning samal õhtul oli Zumba. See tundus üsna keeruline korraks, ent kõik oli võimalik.
Etenduse ajal olime me aga lava taga, sest kui midagi juhtus, pidime me olema oma positsioonidel, ning valmis vastutama ja rahvast juhendama lähima väljapääsuni. Meil oli üsna lõbus, sest näitlejad tulid meiega nalja viskama, me vestlesime omavahel. Tegelikult on see lahe, et kõik käib nii ühtse perena. Üks hetk tuli grupp näitlejaid lavalt maha ning nad tulid meie juurde ning visasid viit, teised surusid kätt ning me kindlasti saanud ka kallistused, kui me tahtnuks. Tuju oli hea! Tol õhtul sain ma autoga koju, sest üks teine vabatahtlik elas siin kandis. Lisaks sai ta mu ratta ka kaasa võtta. Mul polnud midagi ka koju sõtkumise vastu. Emotsioonid olid laes ning teekond üsna lihtne, vaid üks küngas ning see ka kilomeeter enne kodu.
Ma sain endaga kaasa ka sellise vahva karbi, mis sisaldab erinevaid Vikingi toite. See oli üsna maitsev, ent mõeldes oma dieedile, jagasin selle mitmesse ossa. Tean, et järgmine kord ma sellest siiski loobun.
i, mis mind peaks kaheksa nädalaga 5 kilomeetri jooksus treenima.
