Veres või ei

Selles postituse ajendeid on mitmeid. Üks süütu kommentaar kolleegilt Kopenhaagenist, enda soovid ja tegemised ja lihtsalt elu. Räägime pisut reisimisest-rändamisest-seiklemist.

Esimeseks tõestuseks, sellele, et ma olen nii püsimatu, et ma ei püsi pudeliski paigal on see, et minu aadress ei ole Eestis.  Ausalt öeldes, olen aastaid, juba enne seda, kui mul õnnestus maitsta esmakordselt elu välismaal, unistanud elust teiselpool Eesti piire. Varases teismeeas oli mul kindel plaan, et lähen mõneks ajaks välismaale lapsehoidjaks, enne kui jätkan õpinguid. See tundus ju nii ahvatlev.

Esimest korda sain ma mekki elust välismaal suhu käies alles gümnaasiumis ning toona oli see viis kuus Rootsis. Riik, millest ma totaalselt vaimustusse sattusin, eriti nende heaolu ühiskonnast ja nende mitmetest süsteemidest. Sellest olin kindel, et minu koht ei ole Eestis.

Sellest, kui ma Eestist välja kolisin on möödas juba rohkem kui 4 aastat ning hetkel olen ma otsuse üle õnnelik ning leian, et see oli üks õigemaid ja parimaid. Mis toona selle ajendas ja mis sellele kaasa aitas, ma laialt ei räägi, ent lihtsalt öeldes oli mul südames eestlasest noormees, kes tollal õppis Taanis ning ma otsustasin talle järgneda. Tänaseks on meie teed lahku läinud ning tema on naasnud kodumaale.

Teiseks põhjenduseks tooksin ma oma lembe nn “majast-väljas-ülesannetes”, mis on primaarselt seotud transpordiga, nt Bussijuhtide kontroll piletite ostmise kaudu, reisijate loendus, reisijate rahuoluküsitlus bussis-rongis ning muud sellised põnevad ülesanded.

Hiljuti sattusin ma tööülesannetes Slagelse nimelisse väikelinna. Seejuures olin ainus, kes sõitis sinna Aarhusist, teised olid Kopenhaagenist või Sjællandilt. Ühe kolleegiga tuli jutuks, et kuna minu vahetus lõppeb ja kuidas ma Slagelse’sse sain, siis julges too noormees väita, et minus ei ole seikleja kaduma läinud – esmalt sõidan 2 ja pool tundi, et tööle jõuda ja seejärel on mul kaheksatunnine vahetus ning siis sõidan rongiga 2 ja pool tundi, et koju jõuda. Tema jaoks tundus see üle mõistuse.

Kolmandaks vahest ehk ka loogiliseks põhjenduseks, on minu kallis elukaaslane, kes on rekkamees (kasutame eesti termineid). Ma usun, et see mängib ka rolli ning aitab mul ka ellu viia minu reisimiskihku ning võimalust õppida tundma minu uut armast koduriiki. Iga kord kui võimalus tekib, siis püüan ma end temaga kaasa sättida – püüame leida kohti, kus ma saab peale hüpata ning temaga kaasa reisida, teadmisega, et meie ideaalsed võivad puruneda vaid ühe SMSiga. Üks näiteid oli minu sünnipäev – kui ta ootamatult Norrasse saadeti ja ma pidin seigeldes tagasi Aarhusi jõudma, või siis näiteks eile, kui ideaalne võimalus õigeks ajaks tööle jõuda purunes vaid seetõttu, et treiler lõpetas töölepingu ning ta tuli sõidutada remonti. Aga seejuures on alati tore – peab piisavalt oskama planeerida ning asju kokku sättida ning olla valmis koju sõitma kusagilt pärapõrgust:) Igat pidi lõbus! ja peamine – seiklusrikas!

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s