Ühest kaheks

Selle postituse eesmärk ei ole kedagi solvata, kellegile liiga teha, selle postituse sisu on mu enda mõtted ja tunded. See kõige tähtsam sai südamelt ära öeldud.

Paari päeva eest tekkis mul tungiv soov kirjutada oma tunnetest ja mõtetest seoses lapsevanemaks olemisega. Ei, siit ei tasu järeldusi teha, sest meie pisikene pere suurenema ei hakka. See kõik on tekkinud ümbritsevaid inimesi vaadeldes – kes on peagi emaks saamas, kes on just emaks saanud, või mõne aja eest. Loomulikult ümbritsevad inimesed, kes uurivad ja puurivad, et millal on järg teie käes.

Meil on pidevalt aruteluks miskid huvitavad teemad härraga, aga miks me nendeni jõuame, on alati tingitud muudest küsimustest ja mõtetest, vestlusteemadest. Me oleme rääkinud ka laste saamisest ning meie viiaastaku plaani see ei kuulu. Teadagi, nii minu kui tema passis ilutsevad sünnikuupäevad annavad märku, et aeg on ju selleks ning mõne aasta pärast on saabumas niinimetatud kutsutud kriitiline joon. See meid ei heiduta.

Minu vaatenurgast kaedes, ei ole ma eneses päris kindel, et ma tahan veeta enamuse päevast väikese põnniga või nautida õhtust lärmi või kas ma tahan, et mu uneaajad sõltuvad kellegist. Ma hetkel ei tunne seda kutset, et ma tahaks oma päevaplaani kellegi järgi seada. Isegi koera võtmisest ei taha mõelda, sest see ripub sul kaelas.

Härral on jälle esimene põhjendus, nii mulle kui ka teistele, kes küsivad, et ta ei ole lapse saamiseks piisavalt palju aega kodus. Tõsi. Tema amet ju nõuab, et ta on pidevalt eemal ning ta ei näe end ametis, mis on 9st 5ni. Vähemalt mitte enne kui EL oma seadused ellu viib. Tema on öelnud, et ta tahab näha kuidas lapsed kasvavad ja aidata nende kasvatamisele kaasa. Miks peaks tema soove mitte austama.

Härra on tegelikult öelnud, et me võime kohe lapsetegemisega alustada, aga selleks peavad meist lotomiljonärid saama. Selline summa nagu 1 miljon € pidi täiesti piisav olema, aga loomulikult, mida suurem seda uhkem ja parem.

Ma olen pidevalt hädas oma ema uudishimulikkusega. Tema silmis olen ma alati olnud ja alati jään pere vanimaks lapseks ning seetõttu on tema oma kujutlustesse talletanud mõtte, et tema esiklaps peab tema esimesena vanaemaks tegema. See oli tema põlvkonnas tõesti nii, aga meie põlvkonnas see ju päris nii ei käi. Ma enamasti soovitan tal vanaemastaatuse saamiseks pöörduda venna poole, sest teatavasti pidavat meestel olema lihtsam lapsi saada. Kuigi hiljuti väitis härra, et kõik mehed ei ole just nii tervislikult viljakad, et lapsi toota.

Ainus kord kui ma reaalselt olen tundnud ja mõelnud, et ma võiks olla ema, oli eelmise aasta augustis. Päev pärast seda kui ma olin teada saanud, et mu isa on meie seast lahkunud ja asunud elama inglina pilve peal. Ma siis mõtlesin, et kahju, et ta ei näe ja ei kuule oma lapselapse sünnist…

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s