Sõprus vs Tutvus

Juhtusin mina mõne aja eest lugema Delfist artiklit/arvamuslugu, kus neiu Meelike kurdab, et vahemaaga kaovad ka sõbrad. Esma mulje põhjal oli lugu minu jaoks üldine. Olen nõus, et vahemaaga kaovad tuttavad, aga mitte sõbrad.

Raske on defineerida “sõprust” ja “tutvust”. Samas osadel juhtudel on neil ilmne piir ning me saame aru, mis on mis ja kes on kes.

Olen ju ise samas olukorras – mina ise elan Taanis, samas kui mu sõbrad elavad Eestis. Lisaks on mul Eestis ja hulgaliselt tuttavaid. Sõpru on mul Taaniski ja tuttavaidki on siin.

Kogu see bande ja massiline hulk inimesi, kes meil on feissbuukis sõbraks lisatud ei ole sõbrad, enamik on neist tuttavad või tuttavate tuttavad või sugulased. Nende toimetamistega on lihtne end kursis hoida sotsiaalmeedia kaudu, aga suurimaid hingesaladusi ja läbielamisi, neist räägitakse ju privaatselt omavahel, kas siis e-kirjades või tavakirjades, ja loomulikult vestlusrakendustes.

Tiguposti austajana pean ütlema, et e-kiri ei ole nii personaalne ning siiras, kui tavapost ning tavaliselt ei suuda ma pühenduda e-kirja kirjutamisele nii nagu tavakirjale. Ühte kirjutan ma kiiresti, nii veerandtunniga, teisele kulutan mitu tundi rohkem.

Oma inglist olen ma varasemates postitustes rääkinud ning meie “seiklusrikkast-püsivast” sõbrasuhtest, seda ma ei hakka kordama. Siin kaugel maal on mul kaks sõbrannat, eestlannat, kellega ma suhtlen tihedamini, aga me ei ole ninapidi koos ning kokku saame nii umbes korra kuus, kui me käime kas väljas või veedame aega minu või nende juures.

Ühega neist, ütleme et tema tegelasnimi siin blogis saab olema piiga, on ka olnud perioode, kus me teineteist ei näe või teineteisega ei suhtle, ja me ei ole olnud tülis. Lihtsalt on olnud aegu, kui pole olnud aega või on lihtsalt tekkinud hingetõmbepaus. Teine neist, ütleme, et neiu, temaga kohtume me kord kuus ning vajadusel olen aidanud tal ka tema tööd teha, kui ta ühel või teisel põhjusel riigist on väljas olnud.

Aga tuleme tagasi teema juurde ja nende sõprade ja tuttavate juurde, kes mul Eestis on. Ma käin Eestis korra aastas ning enamasti olen nädala. Minu peamine eesmärk on puhata ning kohtuda inimestega, kes mulle olulised on. Ma ei sea sihti, et ma pean kõigiga kokku saama ning kui tekibki auk, siis on mul endiselt võimalik kokkusaamisi määrata. Selleks on ju meil telefonid.

Ma ei lähe Eestisse ootustega, et kõik tuleb läbi käia, sest see tekitab stressi ning lisaks ka piisavat logistilist mõtlemist. Enamasti annan ma teada, et olen sel perioodil Eestis ning kui mul aega jääb, siis helistan. Raske on inimestega kokkuleppeid sõlmida, sest vahel tuleb ette olukordi, kus üks kohtumine venib pikemaks, kui plaanitud ning siis tuleb tühistada.

Sõbraga ei pea ka alati kokku saama. Näiteks Ingliga trehvasin ma viimati kaks suve tagasi, aastal 2011. Mullu oli tema reisimas mujal maailmas ning mul ei olnud sellest kahju, lohutasin end sellega, et teinekord on meil rohkem rääkida ning meil on lõbusam.

õiged sõbrad säilivad ka vahemaaga.

Antud postituse taustaks on artikkel Delfist. (Loe siin)

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s