Oo, OoO, OooO

“Mulle näib, et minul ja Su emal ei ole just väga sarnane raamatute eelistus”, tõden, kui olen nädalaga suutnud läbi närida 100 lehekülge J.K. Rowlingu raamatust “Ootamatu võimalus”.

“Ega mina nagunii seda lugema ei hakka. Tegu ei ole ju krimiga. Tundub teine ju naistekas,” räägib mu tark kaasa.
“Eks ma siis kunagi nii kolme nädala pärast olen  selle läbi närinud,” sõnan ma,” nagu Sa ütled, kui korra alustanud oled, siis ikka pooleli ei jäeta.
“Aga Hobbit?” kostub küsimus teiselt poolt
“See on omaette juhtum, tead ju küll,” nendin raske ohkega

Sellist raamatute teemalist vestlust tuleb sageli ette. Peamiselt nendest raamatutest, millega härra käsil on, neid mis minu ees on, enamasti me räägime väga harva.

J.K Rowlingu raamat “ootamatu võimalus” on omaette juhtum. Tegemist on J.K esimese täiskasvanute raamatuga ning sellest on igal pool räägitud. Kui ma ämma-äia pool käisin, siis uurisin ma nende raamaturiiulit – vahel võib seal päris häid leide olla, mida tahaks lugeda. Proua tuli seejuures juurde ning hakkas rääkima J.K raamatust kui huvitavast ja humoorikast raamatust. Ja selles oli tal täiesti õigus. Ta on humoorikas, ent ta nii ei köida.

Mõtlesin, et hoidun lugemast J.K raamatu kriitikast, ent kogemata internetis lehitsedes, jäi mulle siiski üks neist ette. Tolleks hetkeks olin lugenud ca 150 lehekülge ning olin nõus Jaan Martinsoni arvamusega. Ma närin seda siiski endiselt huviga ning jään ootama järgneva kahesaja lehekülge pärast toimuvat huviga.

Mina muidugi loen raamatu taanikeelset versiooni pealkirjaga “Den Tomme Plads”. Täna seda hinnates, paneksin sellele 3 5st.

***

Juba mõnda aega olen kuuldnud nn “lugemisringkondadest” või “lugemisõpradest”, kes kord kuus kokku saavad ning raamatuid loevad ja siis nende üle arutlevad. Teemaks on üks kindel raamat. Hetkel ma püüan ka “ajaga kaasas käia” ning ühe sellise ringkonnaga liituda, ehkki meil on ju kodune “lugemisklubi” täitsa toimimas. Arutlemine nende üle muidugi ei toimu selle põhimõttega nagu nendes teistes “ringides”.

Vähem või rohkem püüan ma kaasa lüüa minu tuttavate pimedate raamatuklubiga, ent selle juures on miinuseks, et need kokkusaamised mulle kellaajaliselt ei sobi, päevaliselt sobivad enam-vähem. Kui ma kord raamatu soovitasin, siis ma magasin enamuse sellest maha ning pealegi raamatut polnud ma veel selleks ajaks läbi jõudnud lugeda, kahjuks. Pole tänaseni nii kaugele jõudnud, ent ma loodan, et see õnnestub kord. Loodan, et enne detsembrit, põhjusega.

***

Me läheme ingliga varsti puhkama ning mõte on, et teeks seal raamatuklubi, et võtame mõlemad sama raamatu kaasa ning loeme. Päikese käes praadides on üks asjalikemaid tegevusi küll raamatu lugemine.

Tegelikult on see ka ohutu, ehkki mul hiljuti tuttavaga vesteldes tuli arutlusele selle “ohtlikkus”. Nimelt, kui kõhule päikest võtta, siis kipume raamatut kõhu kohal hoidma ning raamatust tekivad varjud. “Kavalad” inimesed aga ei lesi 180 nurga all, vaid istuvad toolis ning hoiavad seda õige nurga all. Minu puhul toimib see nipp ning ma pole senini leidnud neid rante-kante.

Ma kipub pigem end unustama raamatusse. Uueks mõnulemisviisiks on, et ma vean meie uhke kott-tooli rõdule ning “heidan” end selle mugavustesse ja naudin raamatut ja päikest (kui see on, kui ei ole, siis värket õhku)”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s