Pop-up raamatust

Kuigi aeg on unemaale minekuks, ei jõua ma sinna nii pea. Akna taga möllab tuul – tugev, nii et ma käisin vahepeal oma aiamööblit nööriga kinni sidumas ning kontrollisin, et ega jalgratta lukk järele pole andnud – olukord on kontrolli all. Mõtlesin, et veedan aega pisut kasulikult – peale selle, et hakkan kohe-kohe raamatut lugema.

Kui ma eile kodus ringi toimetasin ning miskil hetkel leidsin oma märkmed Bulgaaria reisist eelmisel sügisel, siis tekkis mõte, et seda märkeraamatut võiks täiendada – ja kohe sai kirjutatud ka esimene mõte üles.

Paar tundi varem vestlesin Kristianiga järjekordselt suvisest reisiplaanist – ühel kindlal nädalavahetusel ning tegin ettepaneku, et läheks krusiisile Oslosse, nüüd kui me Prantsusmaale kindlasti ei lähe. Tom K järgmine aasta Le Mansil ei osale. Sealt aga nagu tavaks järgnes arutelu muudel teemadel. Esmalt rääkisime me Oslost, siis hakkasime rääkima jõulukuuskedest ning Taanist seilavatest laevadest ning me jõudsime selleni välja, et ta mainist St. Petersburgi. Küsis, et kas see on sadamalinn.

Ütlesin, et on, väga ilus sadamalinn. Jutustasin oma mälestustest St. Peterburgist, alustasin Peterhofist – purskaevupargist ning järgmisena sai mainitud Talvepaleed. Selle peale tuli teiselt poolt konkreetne kommentaar: Sa oled juba piisavalt palju sellest linnast rääkinud, sinna me ei lähe, tead ju mind küll, et muuseumid ja pargis ei ole minu maiuspala.

Üritasin vestlust natukene parematele radadele vedada jutustades Kronlinnast ja Peterburi imelistest ülestõstetavatest sildadest, aga ebaõnnestunult. Peterburg ei ole tema jaoks.

No ja, eks ma siis mõtle natukene selle reisisihi üle – tegin ettepaneku, et lähme siis ülemere naabrite juurde Göteborgi. Võtame ööbimise mõnes sealses toredas hotellis ning veedame päeva Lisebergis – see juba tundus talle kui lapsemeelsele mehele meelepärasem.

Hiljem ma kirjutasin samasse märkmikku ka märkmeid raamatust, mida ma loen, sest see on omapärane ning kindlasti kõiki huvitavaid nüansse ma ei suuda meeles pidada.

Kui ma siis Lionis olin ja neid märkmeid kirjutasin, siis ma hämmastasin Jamesi – sa kirjutad taani keeles – ja, sa võid lugeda, siin oma mu reisimärkmeid seiklustest Bulgaarias ja siin natukene raamatut ja siin natukene arutelu Kristianiga.

Aga miks? küsis noormees.

Vastus puudub.

Teine huvitav märge samast õhtust.

Mul on üks hea tuttav, kellega on tore koos olla ning kui me mõlemad üksi (ilma kaaslaseta) pubis oleme, siis kipub ta mind kutsuma “minu ainus” ja pöörab mulle ohtralt tähelepanu – vahel tunnen, ma et see on lämmatav. Samas järgmine päev, kui tal elukaaslane kaasas on, siis on ta viks ja viisakas poiss ning on rohkem temaga koos.

Samas tundub naine ka piisavalt armukade. Vähemalt mehe jutu järgi – kusjuures seda olen ma ise ka märganud. Vahe on kergel armukadedusel ning haiglaslikul armukadedusel.

Juhtusin täna vaatama “Õnne 13” selle aasta algusest – ja minu jaoks olid esimesed kaks osa väga koomilised – Vahest seetõttu, et seriaalis ju midagi ei juhtu, nagu mullune või oli see tunamullune “Tujurikkuja” – kes selle lahenduseni jõudis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s