Muinasjutt

Ma vangutasin mõnda aega pead ning ma ei suutnud välja mõelda, millest kirjutada teemal muinasjutt. Sel korral tahtsin ma natukene kiirem olla kuu teemaga, seetõttu ka see probleem. Ent lahendus saabus ootamatult ja ootamatust suunast kui välk selgest taevast. Vähemalt minu jaoks oli see kui muinasjutt, sest esimesteks ridadeks võinuks täitsa vabalt kirjutada.

“Elasid kord Birgit ja Diana…”

Ja nii see ka on –  me mõlemad oskame teineteist üllatada – sedapuhku sünnipäevade puhul.

Kui ma kingituse avasin, siis oli seal sees kui üks täiesti tavaline märkmik/klade/vihik ilusate liblikatega, Kalevi shokolaad ning kõrvarõngad – samuti ilusad sinised ja liblikalised – väga popid! Mul oli kohe tahtmine neid täna kanda ning seda ma tegingi, kasutades ka teistelt kingituseks saadud asju. Väga uhke tunne oli! Aga see selleks…

Kui ma selle märkmiku kile seest välja kaevasin – sealt ikka kus liimiriba ning enda ees avasin, saabus tõehetk – see märkmik oli avatud ning seal oli veel ka tekst – justkui karukeste muinasjutus – kes on minu kingitusse julgenud kirjutada küll?

Ent kui ma neid sissejuhatavaid ridu lugema asusin, olin ma justkui lummatud, justkui Alice Imedemaal, kus oli imeilus tekst ning kõik muutus aina põnevamaks ja põnevamaks. Ent kui me tuumani jõudsime…

Siis tundus, et ma olin leidnud ühe dzinni, kellelt olin saanud soovida vaid ühe soovi ning see oli ajamasin. Need imelised meenutused meie pea pooleelulise tutvuse ajast ning need teod-tegemised-ettevõtmised, mis me olime ette võtnud. Oh, seda mälukest, oh seda haugi mälukest…Mul polnud lihtsalt sõnu, olin pahv, kui hästi üks inimene või mäletada neid väga erilisi hetki koos, tegelikult mäletan ma neid isegi, ent natukene teise nurga alt – tüüpiline?

Hetkel loen ma neid 17 hetke uuesti üle ning lisaksin sinna kindlasti hetke 18, 19, eks neid järgne – peale selle täiendaksin ka mõnda varasemat omalt poolt.

Ideid, millest kirjutada, on hulgaliselt.

Minu kirjutisi lugeda on soov paljudel, peab ehk end käsile võtma ning midagi tõsiselt nokitsema hakkama – Ma tean ma juba suve algul kirjutasin millestki sellel teemal. Nüüd on jällegi see vana soov – arvuti tuleks pensionile saata ning leida miski uudsem vidin. Ehk siis tuleb tuhin peale või leida üks suur A3 või suurem paber ning hakkata inimesi ja tegevuskohti joonistama ning sellest pilte tegema. Arvutiprogramm ei tundunud eriti kasutajasõbralik või oli minu jaoks liiga nõudlik.