10 päeva 30!

Vat selline uhke number saabus mulle külla järgmiseks 366 päevaks juuli lõpus. Just-just, järgmine aasta on meil liigaasta, seega 366 päeva. Tänaseks on neid järgi 356. Saabus see päev üsna valutult – ärkasin juba kuke ja koiduga (mitte Koit Toomega) ning vähkresin mitu head tunnikest oma pehmete voodilinade vahel, lootuses uuesti magama jääda – aga harjumus varakult üles ärgata mängib oma rolli – igal vabal päeval ma kontrollin kella nii kella 7 ja 8 vahel ning kui voodisoojendaja Kristian on kodus, siis saab ka teine külg keeratud ja uuesti magama jäädud. Kaisus on ju mõnus.

Aga vot sünnipäeva hommikul ei olnud Kristianit kaisus. Dave oli see-eest! Ja kui ma kell 8 alla andsin ning ei viitsinud enam väherda ühelt-küljelt teisele, ärkas minus tõeline Köögi-Kata ja Luua-Laine – koristamine siin ja koristamine seal – pesu sai pestud, kappi riputatud või kokku volditud, sodi ja praht kokku korjatud, nii et Robil oleks ruumi põrandat pühkida ning sai küpsetatud, küll pirukaid, küll vorstipirukaid – uhke ja hää tunne oli küll.

Lisaks põikas mu hea tuttav Lenn läbi – ma sain tema heegeldatud lühikesed püksid kätte ning seejuures sai ka järgmine tellimus sisse antud – mis värvi see olema saab, ei tea veel – jutt oli punasest või navy-sinisest (uh, mis see küll eesti keeles on) kleidist. Muster sai ka samal päeval valitud ning neist paljudest, mis ta mulle välja pakkus oli minu lemmik sama, mis temagi.

Ja ühtäkki helistab mulle meheõde. Ja, ma unustasin mainida, et ka mu ema helistas! Selle juures kaebles ta kohe, et miks ma noorema õe kõnedele ei vasta. Jutuajamise käigus selgus, et nad ei valinud numbrile riigikoodi ette – seega ei saagi ju mind kätte!;-) Aga meheõde, arvas, et ma võiks tema ja Anne Mayga linnas kokku saada – neil on mulle portsjon kingitusi – endi käest ning teiselt meheõelt (neid on kokku ju kolm). Lubasin linnas olla nii umbes kahe tunni pärast. Ootamatult aga tuli ka Kristian varakult koju – tegelikult oli see juba eeldatav, et ta jõuab varem koju – aga mitte nii vara. Koju tulles sai ta ilusti loa pesulasse minna ning riided selga ajada, et me lähme linna.

Saimegi pubis kokku meheõega ja Anne Mayga. Esimene asi, mis mulle nina alla pisteti oli Minioni filmi plakat – mille kohta Kristian ühtles lapsele, et palja pepuga nukke ju ei kingita. Sellele järgnes lõbus vestlus. Tänaseks on ta üles pandud külmikukapipeale. Järgmisena sain pakid, kus oli Minioni vannivaht (lunisin Kristianilt vanni, ent seda ma ei saa, veeraiskamine. Samas arvas ta, et kui ma järgmine kord Eestisse (või mujale välismaale reisin) tulen, siis võin kaasa võtta – seal on pea igas hotellis vannituba vanniga. Ja naelaks kujunes Minioni seep (dispenser). Kui seda piisavalt kõvasti raputada või teda tonksata, siis hakkab see häälitsema (see on nii lahe!) Järgnesid veel hulgalised küünehooldusvahendid ja lakid.

Teiselt meheõelt sain ma kingituseks omatehtud rahakoti, minibolero, kaelaketi. Sellised tüüpilisemad asjad.

Aga lahe on olla täiskasvanud laps ning armastada mingeid täiesti ajuvabasid tegelasi. Minionid on minu lemmikud! 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s