Vardad peos, kudumid valmimas

Kõik teavad minu armastust loovtegevuse vastu – kudumine, õmblemine, heegeldamine ja tikkimine – see, mida me kooliajal õpime.

Ma tean, et õmblemist ma vihkasin aastaid ning seda ühel lihtsal põhjusel – kui ma põhikooli viimastes klassides käisin, kas kuuendas või kaheksandas ning me öösärki õmblesime – kuulsin ma meie õpetajalt kommentaari – “Su enda ema on õmblejaks õppinud ja sa oled selle öösärgi valesti õmmeldnud. Kas Sul häbi ei ole?”. Kas see ei ole mitte alandav ja isu ära viiv? Lihtsaks põhjuseks oli see, et töö pidi valmis saama ning mul ema oli sel ajal haiglas. Õpetaja ise oli mulle seletanud, kuidas teha, ent ma ei mäletanud kõike, seega sai see valesti tehtud. Sellest ajast alates ma vihkasin õmblemist – järgnevatel kordadel sai vist ema moositud minu koolitöid tegema, vähemalt seda osa, mis kodus teha tuli.

Ent see ei muutnud minu armastust kudumise ja heegeldamise vastu.

Heegeldamisega meenub mulle esimene klass, kui mu kunstiõpetuse tööd saadeti maakondlikult konkursile ning ma sain ka tänukirja. Ma tegin erinevatest heegelkettidest lilli ja muid kujundeid. Sageli sai neid tehtud pikapäevarühmas koos pisut vanemate koolikaaslastega. Mind vist toona süüdistati seetõttu (klassikaaslaste poolt), et need suured tüdrukud tegid tööd minu eest ära.

Heegeldamine on endiselt lahe!

Kudumisega meenub mulle minu esimesed sokid. Ma olin külas oma Taebla vanaemal ning kui mu vanemad koju sõitsid jäin ma tema juurde mõneks nädalaks. Hakkasin tema eeskujul lõngaga mängima ning ta õpetas mind sokke kuduma. Kui reis koju ootamas, olin ma valmis saanud esimese soki, täis vigu, ent siiski valmis. Ja ma sain hulga lõnga kaasa, et teine sokk ka valmis teha. Kodus, aga ema arvas, et me harutame selle esimese soki üles ning ma saan alustada uuesti sellega ning teha selle veatult. Ma olin sellega päri. Sedasi valmisid minu esimesed sokid. See oli vast siis kui ma neljanda klassi lõpetasin, sest viiendas ma tegin sokid juba väga kiiresti valmis. 

Üldiselt ma ei mäleta, mis ma kooliajal käsitöö tundides kudusin, heegeldasin või õmblesin. Ainsad asjad, mis meenuvad on Pluus ja seelik, sall, sõrmikkindad, ent viie aasta peale oli neid töid kindlasti rohkem.

Viimased heegeltööd on kardinad. Üks neist ripub seinal, teine peidab end kapis. Mõte on, et peaks omale ühe kleidi heegeldama järgmiseks suveks.

Hetkel olen ma aga aktiivne kuduja – sel aastal olen ma kudunud jaki, mis on megamõnus ja lahe asi, kleidi, mille üle on mul hea meel ning esimene paar palmikutega põlvikuid on valmis – aeg on alustada teise paariga ning siiski kolmandaga – ehkki vahepeal peaks hoopis talveriietusele mõtlema ning selle ilusa poncho ja mütsi (lisaks pärislõngale ka helkurlõnga sisse kuduma) valmis kuduma, enne kui talv saabub.

Advertisements

One thought on “Vardad peos, kudumid valmimas

  1. Palmikutega sokid on minu lemmikud, sest kui palmikuid tihedalt ja ninani teha, siis mahuvad sokid väga hästi saabaste sisse.

    Jõudu! 🙂

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s