Blogimeem

Kui ma olin valmistumas oma Belfasti reisiks – kotti pakkimas ning seejärel ikka kümme korda kontrollimas, et kas mul pass ja inglise raha kotis olemas on, kirjutas minu hea sõbranna Kai oma blogis Blogimeemist ning kuidas ta kujutas elu ette ilma oma juhtkoera Janetita. See ju on hea, aga halb asi selle juures on see, et mina olin tema ohver, kes pidi järgmisena blogimeemi kirjutama. Teemaks sain – Millal, kus ja kuidas kohtusin ma oma mehega?

Kui ma oleksin igati kuri ja paha inimene, siis ma ütleksin – et, kuna ma abielus pole, siis mul meest pole. Hetkel on ka kuumaks teemaks osade inimeste jaoks – et kas me oleme abiellunud, sest ma Belfastis ostsin omale ju ühe ilusa sõrmuse. Ei, me ei ole abielus, ega ka abiellu – koos saab ka muidu olla ja elada!

Ma mõtlesin, et ostsin alustuseks üles selle loo, mis ma aastal 2012 kirjutasin Delfisse, kus kutsuti lugejaid üles kirjutama oma armastuse loo, ent kuna ma olen ikka piisavalt laisk, siis ma ei viitsinud delfi arhiivi kolama minna – minu tolleajast arhiivi enam ei ole, sest toonane arvuti jõi coca-colat. Tänaseks kasutan ma aga erinevaid pilvi, et oma pilte ja faile ladustada – Kristian räägib ka viimasel ajal uue pilvesüsteemi loomisest koju. Teate ju küll neid plaane.

Aga mälestustest – mind on viimasel ajal külastanud erinevad mälestuste killud – lisaks sellele, millest olen ma rääkinud ja kirjutanud – mida ma miski pärast varasemalt pole osanud välja tuua. Konkreetselt kohtumisega pole need seotud, ent on seotud hetkedega sellest kuniks me ametlikuks paariks saime. See protsess võttis aega umbes neli-viis kuud.

Tegelikult on raske öelda, kuna see päris esimene kohtumine oli, sest ma olin ju pubis tegelikult sage külaline ning temagi oli sealt aeg-ajalt läbi käinud, ent mitte nii püsivalt. Seega, ma kirjutan pigem sellest päris esimesest mälestusest, mis seostub mulle temaga.

Oli aasta 2011 ning veebruari kuu, selle üle me ikka aeg-ajalt arutleme, et kas oli üks või oli teine. Mõngingatel juhtudel jõuame me ühe vastuseni, teistel juhtudel teiseni – vahest ei ole see nii tähtis.

Oli üks pärastlõuna ning ma olin taas teel töölt koju, ent otsustasin siiski pubist läbi minna ning ühe või kaks õlut juua nagu mul tol perioodil oli sageli kombeks. Ma nautisin pubi seltskonda rohkem kui kodus olemist.

Ning seal ta oli – koos oma õemehega, pubi baarileti taga. Tegu oli tema esimese päevaga sellel ametil – polnud ta kordagi proovinud. Igatahes mulle tundus ta seal justkui täiesti võõras element – ei sobinud sinna ning oli mitmes muus mõttes vale inimene. Lihtsalt öeldes, mulle ta meie esimesel kohtumisel mitte kuidagi ei meeldinud.

Ma arvan, et sellega olen ma teemale või ülesandele vastanud.

Minu poolt saavad blogimeemist kirjutamise ülesandeks Linda – kelle ülesandeks on kirjutada teemal – kui mul enam häält ei ole – ning Artur – kes kirjutab loo – õunast, mis oli väga ahvatlev – ja viimasena Jürgen – kelle ülesandeks on kirjutada – keeled sasipuntras.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s