27 tundi telefonita

Tänapäeval ei kujuta me oma elu ette ilma Interneti ja telefonita. Vähemalt meie generatsioon ja meile järgnevad. Seda on tunda-näha meist pisut vanemate inimeste näol. Kui ma Belfastis olin ja ühel õhtul Kristianiga telefonis rääkisin, kes samal päeval oli käinud väikese nõo sünnipäeval, teatas, et miu jõulud saavad rasked olema. Sel aastal peame me neid jälle tema vanemate juures. Imestasin, et miks küll. Nimelt on uus reegel – telefon tuleb panna saabudes baariletile ning see saab seisma kuniks ootab ees koju sõit.
Tundub natukene karm ning mõistetamatu reegel, ent tänasel päeval oluline – vähemalt vanemate inimeste jaoks, et ei mängitaks nende nutitelefonidega. Kui ma reedel kodus selle reegli vastu protestisin, siis lõppes meie omavaheline pisike konflikt sellega, et kui ma telefoni baarile ei pane, siis hakkab Kristian uuel nädalal suitsetama. Lubasin siis, et see telefon jääb lihtsalt koju.

Võõrutusravi – See ei pruugigi olla nii raske.

Esimesed 45 minutit olin ma rohkem ninapidi ajakirjas, mille ma leidsin postkastist. Üritasin lahendada mõistatust, miks ma olin selle saanud. Me leidsime paar paari prille ning mõned aluspüksid me võiks osta. Aga pigem naljatledes. Hiljem aga sain oma valdusse Kristiani telefoni, millel ma mängisin mõttetut sõnade leidmise mängu, vähemalt sedasi olin ma hommikul Kristiani rõõmu uue mängu üle kommenteerinud. Samas muutus see igavaks ja mõttetuks, ning ma asusin pigem teed jälgima.
Kohale jõudes me sattusime vaatama kuidas meisterdatakse kastanitest loomi. Selle asemel leidsin et on huvitavam leida kaasa võetud raamat üles ning selle asemel seda lugeda. On ju selle lõpetamiseks veel vaid loetud päevad.
Hiljem kolisime tuppa, kus ma alustasin oma uue kudumisprojektiga – sokid pole küll valmis, aga kõrvad selle eest kergelt külmetavad – seega tuleb nende eest esmalt hoolitseda. Sellega sai suurema osa õhtupoolikust/õhtust tegeletud. Hiljem aga muutus see väsitavaks ning telerist ei tulnud ka miskit põnevat, mistõttu asusin uuesti raamatu kallale ning esimene kaheksandik on loetud.
Hommikul see mind enam ei häirinud et ma polnud oma telefoni näinud. Käisime koeri vaatamas ja hiljem jalutuskäik mere ääres koos koertega. Lisaks leidsin ka kohaliku mesiniku.
Kojusõit möödus rahulikult – enamasti rääkisime me liikluskultuurist ning eelseisvatest nädalatest ja unistustest. Viimaseid on palju.
Kodus pole ma just eriti palju telefoniga toimetanud. Korraks mängu mänginud ning natukene sinihambaid uurinud – minu vana streigib, mis on ka juba 4-aastane. Ma leidsin oma uue lemmiku, ent pole veel seda ostnud. Ehk uuel kuul – hetkel saab veel vanaga hakkama.

Üldmulje ilma telefonita olekust

Teraapia mõttes on see alati hea ning pakub tegelikult ka täielikku perekondlikku olemist ning õdusust. Lisaks annab kõigele kvaliteeti. Mulle meeldis see aeg, sain keskenduda perekondlikult olemisele,  kudumisele ning lugemisele, ilma et ma avaks oma telefoni ning uuriks, mis ümbritseb maailm teeb. Ma sain olla hetkes. Ja nautida hetke.

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s