60 miili Aafrikast I

Meie reis siia saarele algas hommikul vara. Tuli ju lennujaamas olla kaks tundi enne väljumist. Tegelikult polnud ju selles midagi hullu, sest aeg dkulus hommikusöögile ning lennujaamas shoppamisele, õigemini me ostsime üksikud asjad, mille me kodus unustasime kaasa võtta.

Lend väljus ise kell 8.30 ning pidi Fuerteventural maanduma 4 ja pool tundi hiljem, kell 12.00 kohaliku aja järgi. Paberi peal küll 12.20 ning lõplikuks ajaks osutus 12.10. Pagasit pole ma ammu nõnda kaua oodanud. Umbes 20 minutit kulus sellek, et minu silmadega (kohvrimärk) kohver nähtavale ilmus ning me saime edasi suunduda bussile.

Buss oli kahekorruseline. Sellest pole väga kaua möödas kui ma viimati ühes sellises turisti mängisin. Toona Belfastis, Inglismaal. Kui me lennujaamast, mis asub Fuerteventura pealinnas Puerto del Rosarios, hakkasime Corralejosse suunduma, tervitas meid üks mõnus vihma sabin, mis kiirelt üle läks.

Juba lennuki aknast välja vaadates hakkasid silma üüratud lagedad väljad, samuti lennujaam ja selle ümbrus. Lennujaam vast oli kaldast 300 meetri kaugusel. Suundudes põhja poole, Corralejo on põhjapoolseim linn. Olid saatjaks üüratud mäed ning turisti piirkonnad, samuti üksikud palmid ning liivaluited. Tühjad väljad. Siinkohal meenub kunagine õpitud luuletud Juhan Liivi sulest ”Igav liiv ja tühi väli…”.

Corralejosse saabudes oli aru saada, et me olime linna jõudnud. Suuremad ja uhkemad ehitised, ent ka siin hakkasid silma mitmed ”kummituslinna(osa)d”.

Receptionis tervitasid meid vahvad hispaania poisid, kes rääkisid ka piisaval hulgal inglise keelt. Leidsime oma toa kergelt. See oli ilusti valmis, hoolimata meie pea tunnisest varajasest saabumisest. Esimese tunni veetsime me toas siestat pidades ning seega unustasime meie lõuna. Pole hullu leidsime selle asemel snack ja poolbaari ning nautisime seal õlut ja kiirtoitu. Ära ei saa unustada, et seal kõlasid ainult hispaaniakeelsed laulud ning nii ei saanuf me ka ilma jääda Enrique tervitusest. Tema laulud on kohati paremad hispaania keeles, vähemalt minu arvates.

Mõni aeg hiljem me istusime väljas, nautisime päikest ning jätkasime oma raamatute lugemist. Kristian valus ühe umbes 220-leheküljelise ning mina alustasin selle 500 leheküljelisega. Me loomulikult alustasime nende lugemist lennukis. Kristian lõpetas enda oma lugemise kella seitsme paiku, mina kell üheteistkümne paiku õhtul. Nagu tavaks, on raske head krimiraamatud käest panna. Kokku võtsin ma endaga kaasa 4 suurt raamatut ja kaks väikest.

Õhtul istusime me salongi juures väljas ja nautisime muusikat, ent kella üheksa paiku naasime me tuppa. Kristian oli väsinud ning ega ma ka väga ei kurtnud. Ehkki sel ajal kui ta magama jäi, oli mul veel 50 põnevat lehekülje raamatust ”Midvinterblod” (orginaaltiitel sama) veel lugeda.

Terve õhtu kummitasid mind mälestused minu esimesest suvitusreisist Dominikaani vabariiki. Võrdlused sealsete oludega ja hotelli kompleksiga. Looduse poolest erinevad need kaks riiki kui öö ja päev, ent nende ühine joon on, et turistide heaks tehakse kõik, et neil hea oleks.

Hotelli kompleksi võrrelda vist ei saa, sest siinsed tärnid päris ei ühti nende tärnidega, pigem jääb mulje, et Dominikaanis tehakse selleks, et turistid tuleksid, palju rohkem.

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s