60 miili Aafrikast V

Üks esimesi hommikuid, kus ma tahtsin veel ja veel magada. Aru oli saada, et kell on palju. Ülemise korruse naaber mööbeldas vooditega ning ustega, lisaks jalutas kontsades mööda tube. Ühel hetkel jäi vaikseks ning sain jälle sõba silmale. Ei läinud palju mööda kui üks kõrvalnaabritest puhkus täiel rinnal nautides natukene kõvemat häält tegi ning vahpeal tundus, et oleks käsil kodusõda. Seegi vaibus ning minu uni sai jätkuda. Ühel hetkel ärkan ehmunult ning avastan, et hommikusöök lõppeb 15 minuti pärast. Äratasin Kristiani üles ning me suundusime sööma.

Ma olen ju tegelikult suhteliselt kehv hommikusöögi sööja, ent selle viie päeva jooksul olen ma seda nautinud. Suurt erinevust selles ei ole, aga see on etem, kui igav võileib.

Naastes tuppa, ajasime oma päevitusriided selga, otsisime käterätikud välja ning suundusine basseini äärde. Tänane päike tundus natukene teravam kui eelmistel päevadel. Kaua ma rahu ei saanud, kui meie animatsiooni tiimi liikmed küsima tulid, et kas ma nooli visata ei taha. Suhteliselt kehvalt läks see. Laud oli ju endiselt viltu ning nooled ei istunud käes nagu mu enda omad. Ja, paha siga, kes leiab vigu. Hiljem oli (kummi)bowling. Mulle meeldis nendega mändiga, ehkki palju oli suhteliselt keeruline juhtida. Ma üritasin oma visete vahel ja taktikat rajada, et see oli kui tühja, see ei loksunud paika.

Hiljem veetsime enamuse ajast basseini ääres. Soojendasime end päikese käes, sulpsasime vees ning lisaks sellele ka õnnestus mul Jo Nesbø teos ”Midnatssol” (originaalis Mere Blod) läbi lugeda. Ma igatsen endiselt Harry Holet taga. Alustasin ka Jojo Moyese miniraamatuga ”Alene i Paris” (originaaltiitel ”Alone in Paris”). Seda ei jätku mul väga kauaks.

Ühel hetkel hakkas mul külm ning Kristian otsustas sõba silmale visata. Kui jälgida väljas toimumat, siis tuul muutub tugevamaks ning kisub jahedamaks. Ehk on lootust hummaanse temperatuuriga ööle. Senini olen ma maganud alasti ja ilma linata. Teki meile ei ole üldse antud. Kapist võib leida kaks väga paksu tekki, mille vaatamisest külmavärinad ihule tulevas, sest see tekitab mõtte, et selle all sulan ma ära kui ehtne suhkur.

Kuna mul und polnud, siis ma jätkasin raamatu lugemist. Ja nagu ma ennutasin, ei kulunud eriti palju aega, kuniks ma sellega ühele poole sain. Umbes samal ajal ärkas ka Kristian ning me suundusime õhtust sööma.

Õhtusöögiga püütakse iga päev üllatada. Paraku, tundub et nad ei julge eriti chillit kasutada, toitude puhul, mille juurde see kuulub. Seekord pühendusin ma riisile.

Järgnes jalutuskäik linnas. Käisime Rock Cafes ning Seven Pints. Mõlemas oli live bänd. Paraku osutus Rock Cafe oma paremaks, ehkki interjööri poolest meeldis teine rohkem. Too majaband, kes Seven Pintsis mängis oli kokkuklopsitud erirahvustest ning üsna väikese repetuaariga, eriti mis populaarseid inglise artiste puudutab. Ka Elton Johni ei osanud nad mängida. Elame üle.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s