60 miili Aafrikast VII

Eile, või oli see juba üleeile saime me omale uued naabrid. Üks perekond Inglismaalt, või ühest inglisekeelsest riigist. Umbes kell 8 paiku ärkame selle peale, et keegi viskab palli vastu seina või rõdu põrandat. Suhteliselt keeruline oli magama jääda. Mõni aeg hiljem ärkas ka nende umbes pooleaastane beebi ning siis oli juba suhteliselt võimatu magada, veel vähem rahu nautida, sest laps nuttis vahet pidamata ja üsna kõval häälel. Oli kuulda, kuis neid keegi keelitada püüdis, ent vabandusks toodi, et laps on veel väike ning teda ei saa ka ära hellitada. Kristian ütles lohtuseks, et hea, et nad alles eile saabusid. Ma arvan, et minu temperament oleks lõppenud peale kahte hommikut sellega, et ma pöördunuks receptioni ja palunuks uut tuba või neil perekonnaga tegeleda.

Samas ma nägin eile hommikul umbes poole kümne paiku perepead juba üsna lõbusas olekus. Seega, on tegemist perekonnaga, kes võtab puhkusest viimast.

Esimese poole päevast veetsime me basseini ääres ning nautisime päikest. Mul oli tahtmine järjekordselt proovida topless päevitamist, aga lapsi oli ümbruses liiga palju. Tegelikult tundub, et enamik on koju läinud eile, kuidagi vaikne on. Näha on vaid kahte ”šokolaadiperekonda” ringi liikumas.

Peale lõunaeinet naasime me tuppa. Esialgu vedelesine voodil raamatute ja telefonidega, hiljem aga kolisime terassile. Teine põhjus ümberasumiseks oli, et oli kuulda, et toatüdruk toimetas kõrval toas ning lubada ta rahulikult askeldama.

Tegelikult on ka ilm olnud suhteliselt ”kummaline” täna. Kui me terassile tulime, oli suurim pilvkatte, mida me näinud olime ning oli märgata, et sadama hakkab, vähemalt tundus nii, aga siinsele kliimale vist kohasena, see pilvkatte tõus ja hajumine on üsna tavaline.

Ühel hetkel sai rahu otsa. Naabriperekond saabus tagasi, perepea väga rõõmsas olekus ning beebigi mitte just kõige rahulikum. Samas pole hullu. Lisaks on ka mitu uut reisilist saabunus meie hobuseraua kujulisse elamu kompleksi.

Tegelikult pole ma neist kirjutanud. Olen üsna vähe pilte teinud, ehkki ma võtsin oma suure kaamera kaasa, on kõik pildid tehtud telefoniga. Ma kusjuures mõtlesin, etvkas seda võtta kaasa või mitte, leidsin, et kasulikum on kaasavõtmine, sest muidu võin seda kahetsema hakata. Teate ju küll, vahel on targem olla koormaeesel.

Meie hotellikompleksi nimi on Oasis Village, mis asub umbes kilomeeter rannast ning umbes sama kaugel ka kaubandustänavast ja linnaelust. Mis pole ju üldse paha, päevased sammunormid saavad ju niimoodi täis, muidugi kui me selleks tuju leiame. On kaks suurt basseini ja üks lastebassein. Esmaspäevast reedeni oli seal ka mitmesugune meelelahutusprogram, millest igapäevane oli waterpolo. Elamus on mitmes osas, osa receptioni juures, osa eemal. Eemal olevad on neli kahekorruselist hobuserauakujulist korteritekompleksi. Korter eelkõige seetõttu, et on elutubaköök ning magamistuba. Köögis on kõik vajalik, et igapäevaselt ise süüa teha. Kristian küll mainis teisel päeval päeval, et ma pidanuks valima Marmarise, meie naaberhotelli, mille peale ma meenutasin tema nurinat hindade üle. Siin on veel lastenurk. Reaalselt on see kõik, muu on tüüpiline-hulk troopilisi taimi ning palme. Hunnik linde, eriti palju tuvisid.

Majade vahel olen kohanud kolme kassi, üks armsam kui teine, end kõik nad on ääretult kõhnad. Peetakse vist hiirte ja rottide eemale hoidmiseks ning toidetakse minimaalselt, et näriliste maik nende suult ei kaoks.

Meie terassiäärel olev põõsas on nädala üha rohkem õidd puhkenud. Üks suurem kui teine, ilusam ka. Lõhna kohta ei oska ma sõna sekka öelda. Nagu tavaliselt ei tunne ma seda, siis kui vaja. Samas on siiski märgata siin natukene sellist jahedamat aega. Kui tulla suvel, siis on sooja pea nelikümmend kraadi, sel nädalal on see kõikunud siin umbes 25 kraadi kandis. Parajalt meie suguste põhjamaalaste jaoks.

Mind alati vist jääb piinama küsimus, miks puhata suvel lõunas, kui meil kodus on soe ja päikseline? Sellele vist sellist vastust ei leidu, millega ma rahule jään. Igal ühel on oma põhjendus.

Miks mitte veeta viimast õhtut linnas. Teel sinna poole kohtusime me papagoidega. Ühega neist, vist Jimmy, sain ka pildile. Muide, ta on ka väga hea suudleja. Vähemalt üllatuslikult suudles ta. Muidugi nagu tavaks, Kristian keeldus pildile jäämast. Papagoide omanik ütles, et Kristiani puhul on tegu väga tugeva isiksusega.

Suundusime otsejoones Seven Pintsi. Ise eelistanuks muidugi Rock Cafed. Seal ju pakutakse Sulle istet, ning enamusel juhtudel on see olnud suitsetajate osakonnas. See vist ei ole väga minu eelistus. Seega otsustasime selle teise paiga kasuks. Seekord oli uus majabänd. Eeslaulja oli sakslane ning trio mängis esmakordselt koos. Vähemalt laulja oli väga ülbe olekuga ning mulle ei meeldinud teda kuulata.

Siin on hästi populaarne ka lauateenindus. Tavalise paberi ja pliiatsi asemel on kasutusel pad. Mõistlik. Muidugi jääb see juures natukene mõistetamatuks, et eramajad on kuni katusepostiteni ajas ning igal maja on turvafirmamärk peal või selle asemel on neljajalgne valvur. Samas näis, et ühes majas elab mitu peret ning omavad vähemalt ühte autot.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s