Tugitoolisportimis aeg on käes

Eile algasid käsipalli maailmameistrivõistlused, mis sel aastal peetakse siinsamas Taanis. Alagrupid on jaotatud nelja erineva linna vahele ning tähtsamad mängud ja finaal peetakse Herningis. Naiste käsipallis ei ole nii palju vaatamisilu kui meeste omas, ent kiire mängu jälgimine on alati tore ning omadele kaasaelamine.
Seega olete ära arvanud, mis järgmisel paaril nädalal saab olema vabandusekd, miks ma kindlal ajal kodusntahan olla. Taani mängudest tahan kõiki näha ning see peaks olema ka võimalik, sest neid näidatakse kahel peakanalil DR1 ja TV2, lisaks näidatakse teiste alagruppide mänge TV2 Sport kanalil, mida meie telepaketis ei ole ning et seda näha tuleb €3.20 välja käia. Tean, tõelise fännina peaksin ju sellele hinnale mitte mõtlema ning lihtsalt ostma. Seal ka muud head-paremat sporti.
Ent palju ma seda telerit ikka vaatan.
Ja jaanuari keskpaigas on käsipallis EM, mis toimub Poolas. Ega Eestigi meeskond polnud edasipääsust kaugel. Väid üks kaotus lahutas meid turniirist, ent ehk õnnestub järgmine kord. Eesti käsipallinaiskonnast pole ma eriti kuulnud, tegelikult mitte üldse – kas selline trupp eksisteerib? Ja Eesti naiste käsipalliliiga. Pagan, peab vist guugeldama, et sellele küsimusele vastus leida. Vot!
Tegelikult ootan ka meeste turniiri- siis saab imelist Jesper Nøddesbod imetleda ning teisi pikkajuukselisi Taani pallureid, kellel lõug karvu täis. Ja, karvased mehed on isased, eriti palliplatsil.
Järgmisel aastal rohkem selliseid turniire pole, mida sellise huviga jälgida. Jalgpallis ei pääsenud ei Eesti ega ka Taani finaalturniirile. Või tegelikult – on tulemas ju olümpiamängud ning naiste euroopameistrivõistlused käsipallis.
Sporti leiab, kui seda otsida!

Ja ka ise teha.
Millalgi ammu lugesin, et vahel on lihtne natukene end jalutama meelitada. Sõites koju bussiga, tulla üks peatus varem maha ning jalutada koju. Reedel ma tegingi seda, ent mitte plaanitult, vaid sellepärast, et mulle helistati Krifast, ühest ametiühingust, ning hakati esitama küsimusi ning ma millegi pärast vajutasin stop nuppu ning hüppasin bussist välja. Mind püüti küll ilusti tagasi kutsuda, meelitades väiksema tasuga ning samade tingintingimustega, ent olles lugenud meediast nende “suursaavutusi” siis seda teha ei julge. Aga mulle see jalutuskäik meeldis – läbi pori. Armastan jätkuvalt oma kummikuid. Järgmine kord ehk õnnestub jalutada kaks peatust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s