Kollane kolmapäev

Kolmapäeva ootas mu õde väga. Kui me laupäeval linnas jalutasime näitasin talle muuhulgas kaugelt AROSe kuntsimuuseumi ning selle katusel asuvat vikerkaart ning mainisin, et sellel saab jalutada. Olgu, piiga tahtis sinna kohe minna, ent meil oli laupäevaks päevaplaan ning ega mul polnud tahtmist ka massidega sinna minna. Kolmapäeval oli ta ka avatud päikeseloojanguni. Mõtlesingi, et minna sinna suht hilja, ent meie jalutuskäik läbi muuseumi läks libedamalt ning me olime kella kaheksa paiku ka vikerkaarel käinud.

Arvestades, et ma olin väsinud, siis ma eelistasin koju minna. Seda arvas ka õde – tema oli ka värvilise linna ära näinud. Talle see väga meeldis ning tema sõnul oli tervele linnale väga ilus vaade, eriti merele ja metsale.

Kolmapäeval suutis õde mind ka üllatada, et ta käis ükski poes. Ostis hulga asju, millest mul küll ülevaadet ei olnud, aga oli kassas ka ilusti sularahas maksnud. Tegelikult pole ju see keeruline – numbrid on masinal ning rahatähed on käes ja ulata neid kuniks öeldakse nüüd on piisavalt.

Koju tulles leidsin ma oma postkastist imetoreda üllatuse. Minu inglise kirjasõbranna saatis mulle pisikese paki – tulbi, mille ta heegeldanud oli. See oli lihtsalt nii vahva. Ta räägib juba mõnda aega, et ta on leidnud uue kire.

image

PILDIKIRJELDUS: pildil olen mina, käes hoian tulpi. Tulp on esiplaanil. Tulp on punase õiega ning vars on roheline. Taustaks on toauks. Näha on minu pikad ja langevad juuksed, hall t-särk, mille ülaisa ehib pits ning ka sammulugeja.

Kui rääkida natukene sammudest, siis päeva tulemuseks oli 14 kilomeetrit ning pea 21 000 sammu.

Õhtul vaatasime ka “Pilvede all” uut osa. Mina olin unne vajumas enamuse ajast. Seal on nii naljakas ja kummalised suhteprobleemid, ent mulle meeldib, et Piret ja Urmas leidsid lahenduse ning nad pöördusid tagasi asja poole, mis nende jaoks töötas.

Tegelikult kui ma tol hommikul kahe töökaaslasega vestlesin, siis nad küsisid, kas see pole mitte tore, et õde külas on. Ausalt tunnistasin, et on küll tore, ent ma ootan aega, mil ta koju läheb. Ma tundsin puudu sellest vabast ajast, mil ma saan üksi olla. Ilma, et ma peaks mõtlema, kuhu minna ja mida teha. Vahe on külalisel ja külalisel – neid on nii palju erinevaid. Pereliikmetega püüad igal hetkel koos olla, teisi on aga lihtsam üksi minema saata.

Advertisements

One thought on “Kollane kolmapäev

  1. Ma arvan, et ka õde on võimalik saata üksi linna avastama, eriti ajastul, mil kõigil on mobiiltelefonid. Kutsusid ta ometigi enda juurde, et ta saaks rohkem ise teha ja olla :).

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s