Ühe katuse all

Selle postituse kirjutamise eel oli mul kindel plaan kirjutada pelgalt oma naabritest, paraku olles üle elanud paar väga naljakat situatsiooni tööl. Kas just naljakat on kõige õigem öelda, ent emotsioonide rohket aga küll. Ühesõnaga siit tuleb natukene klatsijuttu minu toredatest töökaaslastest, keda on kokku umbes 75 täna.

Me oleme firmas üle elanud mitu suuremat koondamise ja vallandamise lainet. Üks neist oli oktoobris, mil ka üks vietnamlanna, nimetagem teda Thi Chi’ks vallandati. Eile, aga tuli ta tagasi, ootamatult. Meil oli parajasti liin katki ning ma kaesin, mida teised teevad, kui Thi Chi sisse jalutas ning mulle lehvitas. Esimese hooga polnud ma kindel, et kas see on tema, või ei ole. Pärast esimest pausi läksin ma omale ühekordset riideid selga panema, siis ta oli seal ning mind nähes tuli ta mind kallistama. Ma olin üllatunud. Ta ütles, et igatses mind. Ta kallistas mind lihtsalt nii tugevasti, et mul oli ühel hetkel tundus, et õhku ei ole.

Täna, kui ma liikusin ühelt poolelt teisele poolele, jalutasin ma mööda liinist, kus ma viimastel päevadel palju töötasin. Seal oli teine vietnamlanna kutsugem teda Thi To’ks ning ta ütles, et ta igatseb minuga koos töötada. Päeva lõpu osa ma olingi nendega koos, sest nende tiimist läks üks varem koju. Kui ma nende juurde ilmusin, siis Thi To läks elevile, hüppas üles ning hüüdis “yes” nagu jumal võtnuks tema palveid kuulda. Hiljem, kui ma riideid olin vahetanud ning koju suundusin, tuli ta minu juurde ja ütles, et ta oli hommikul ülemusega rääkinud ning öelnud, et tema meelest töötab liinitiim hästi, kui mina nendega koos olen. Miks küll? Eile ta oli üllatunud minu energist ja jõust ning sellest, kui raskeid kaste ma mängleva kergusega tõsta saan.

Viimase üle imestavad mu meeskolleegid üsna sageli. Mõne aja eest seisin ma ühel meie mitmetest liinidest ning märkisin kaste. Samal ajal tuli kaks meeskolleegi ning ühel hetkel küsis üks neist, et kus ma kange tõstmas käin. Vastasin ausalt, et ei kusagil, mille peale nad mind ammuli sui hakkasid vaatama ning uurisid, et kuidas see võimalik on siis. Mainisin, et ma tõstan piidavalt raskusi tööl, mul kodus selleks pole energiat.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s