5 pudelit vett ja hulk kilomeetreid

Sel nädalavahetusel toimub meie väikses suurlinnas mitu üritust. Linnas on täiel tuuril Festuge (festivali nädal), staadionil on kergejõustiku meistrivõistlused ning travbane’l (hipodroomil) on 90’ndate pidu. Eestis toimub see Tallinna lauluväljakul. Kui Festuge meil staadionile ei kostu, siis 90ndate pidu küll. See on ju lausa lust ja lillepidu – oled vabatahtlik staadionil ning kuulad läbi aegade parimat muusikat. Mõnus!

Meil on siin mõnda aega olnud suvi. Me püsime temperatuuril 25 ja ülespoole soojapügalat ning naudime päikest. Nüüd õhtu on näha, kui palju see päike on lõõsanud – näolapp on punakaspruun ning ka õlad ja rinnaesine on sama karva.

Ühesõnaga spordinädalavahetuseks ju ideaaltingimused, ehkki me unistame selleks ikka jahedamatest temperatuuridest. Pole siis ju imestada, et minu staadionil veedetud kuue tunni jooksul kaanisin viis pudelit vett ja mõned tassid kohvi. Lisaks veel puuvilju ja muud head-paremat.

Üks esimesi asju, mis mulle silma jäi, oli et siin ei kasutata call-roomi – võistlejad tulevad ise võistluspaika umbes pool tundi/15 minutit enne algust, samamoodi ka kohtunikud – ehkki neil on kellaaeg, ent kui nad varem tulevad, siis lähevad oma ala toimumispaika. See oli mulle pisut võõras, ent tundus üsna mõistlik. Lõunapausigi pidasime võistluspaigas – samal ajal kui meie lõunat sõime, valmistusid võistlejad oma etteasteteks.

Teada oli, et ma asjatan täna esmalt vasaraheite kohtunikuna ning  hiljem odaviskes, siis me tegime pisut muutusi. Algselt pidin olema mõõdulindi hoidja, ent selle asemel sattusin ma juba algusest peale väljakule raskusi tassima.

Mis see ära ei ole, et tassida 6 korda 6 mehe 7,260 kilogrammist vasarat. Kui ma esmalt püüdsin jõudu rakendada ja neid rammumehe kombel tarida, soovitasid võistlejad neid enda järel vedada – nii saavad need ka mullast puhtaks. Aga siiski musklitreening ning jalalihaste treening oli tagatud. Naiste puhul olid vasarad 4,0 kilogrammised, ent raskuse tassimine oli sama, vahe oli selles, et neid sai kaks korraga vedada. Vasaraid oli rohkem kui võistlejaid.

Hiljem, aga sain vastutuarikkama ülesande. Odaviskes pidin märkima oda maapuute paika ja mõõtma. Ma polnud seda varem proovinud ning ma sain omale abilise. Reaalselt pidanuks olema kaks inimest. Kui naiste odavise on keeruline, siis meeste oma kergem. Igatahes meeste võistluse lõpus tundsin end kui kala vees. Minu abiline, küsis, et kas ma olen valmis üksi järgmine kord olema – probleemideta. Homme seisan üksi kettaheites. Siin rikkus ta minu heleroosa unistuse – kettaheide pidi hullem olema!

Kui koju tulin, siis ma alustasin materjaliga tutvumisest kettaheite kohta. Lihtsalt korrata teisipäeval õpitut. Ja, mitte, et sellest vähe, tegin ka jooksualade testi valmis, kus mul on vähemalt üks viga. Või siiski mitte – eks ole näha, kui tulemused tulevad.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s