Pagan, see võti!

Ma lubasin oma rattaga sõitmisest natukene kirjutada – ja nüüd on jälle põhjust! Olles kaks nädalat võõrutanud end bussiga sõitmisest ning kõikjale liikunud raudhobusel, siis nüüd kolmandal nädalal juhtuvad juba äpardused. Täna pidin olude sunnil ratta jätma hoiule, kuniks ma kodus käisin ning varuvõtmega kohale ilmusin – ratta lukk keeldus avanemast ning võti muutus üsna kõveraks.

Kas mulle meeldis see bussisõit? Teps mitte! Kui ma esimesele neist astusin, oli see omamoodi äpardus, mida ma muidugi tükk aega hiljem taipasin – buss keeras vales suunas. Ootasin bussi 11 ja astusin bussi 16. Ja too buss 11 oli niivõrd palju hilinenud, et ma jõudsin veel kiiresti paar peatust jalutada ning siis avastasin, et kui ma oma pisikestel jalakestel kiiresti sammun, siis jõuan ilusti ka 14 peale. Tehtud!

Kui ma kodus oli, siis tankisin oma kõhu täis ning suundusin rattale järgi varustatult tagavaravõtme ja purgi õliga.

Sõites bussis – ma küsisin endalt korduvalt- iks ma olen need kolm aastat igal võimalikul hetkel bussiga sõitnud mitte rattaga? Miks ma end hetkel ahistatuna tunnen?

Jõudes rattani, andes sellele korralikult õli ning seejärel lukust lahti keerates, oli hea tunne. Minu suksu on reisiks jälle valmis. Jõudnud koju andsin veelkord õli ning ma arvan, et seegi kord ei jää viimaseks.

Kui hea tunne oli jälle kahel rattal olla, värsket õhtust linnaõhku nuusutada ning treppi (sõna otseses mõttes) sõita.

Liikumine on hea!

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s