Pagan, see võti!

Ma lubasin oma rattaga sõitmisest natukene kirjutada – ja nüüd on jälle põhjust! Olles kaks nädalat võõrutanud end bussiga sõitmisest ning kõikjale liikunud raudhobusel, siis nüüd kolmandal nädalal juhtuvad juba äpardused. Täna pidin olude sunnil ratta jätma hoiule, kuniks ma kodus käisin ning varuvõtmega kohale ilmusin – ratta lukk keeldus avanemast ning võti muutus üsna kõveraks.

Kas mulle meeldis see bussisõit? Teps mitte! Kui ma esimesele neist astusin, oli see omamoodi äpardus, mida ma muidugi tükk aega hiljem taipasin – buss keeras vales suunas. Ootasin bussi 11 ja astusin bussi 16. Ja too buss 11 oli niivõrd palju hilinenud, et ma jõudsin veel kiiresti paar peatust jalutada ning siis avastasin, et kui ma oma pisikestel jalakestel kiiresti sammun, siis jõuan ilusti ka 14 peale. Tehtud!

Kui ma kodus oli, siis tankisin oma kõhu täis ning suundusin rattale järgi varustatult tagavaravõtme ja purgi õliga.

Sõites bussis – ma küsisin endalt korduvalt- iks ma olen need kolm aastat igal võimalikul hetkel bussiga sõitnud mitte rattaga? Miks ma end hetkel ahistatuna tunnen?

Jõudes rattani, andes sellele korralikult õli ning seejärel lukust lahti keerates, oli hea tunne. Minu suksu on reisiks jälle valmis. Jõudnud koju andsin veelkord õli ning ma arvan, et seegi kord ei jää viimaseks.

Kui hea tunne oli jälle kahel rattal olla, värsket õhtust linnaõhku nuusutada ning treppi (sõna otseses mõttes) sõita.

Liikumine on hea!

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s