Põrgatused ja kriuksuvad jalanõud

Vahel tunnen, et patrioodiks olemine on minus veel alles. Kipun ikka Eesri kunstnike ja muusikute üritustele, samamoodi ka eestlastest sportlaste tegemised tuleb ära vaadata. Viimati elasin kaasa Dennis Mägi tegemistele Aarhus staadionil. Tema osales Taani meistrivõistlustel kolmikhüppes, mina samal ajal olin odaviske kohtunikuks. Nii pooles silmaga sai kiigata kõrval toimuvale üritusele. Dennisel on Taani kodakondsus, kuna siin sündinud, ent tema ema on eestlanna.

Eile oli vaatamisväärsuseks aga grupp palli põrgatavaid eestlasi. Siinne korvpalliklubi Bakken Bears võõrustas BC Tartu Ülikooli võistkonda Champions League raames. Tegemist oli esimese ringi korduskohtumisega ning tartlastel oli ülesandeks võita vähemalt 9 silmaga, ent tegelikkuses kaotati lausa 12 silmaga.

Eelmisel nädalal postitati uudis mängu kohta facebooki ning ma ütlesin Kristianile, et ma lähen mängu vaatama, et just sageli ei juhtu, et Eesti klubi tuleb Taani. Korvpall pole aastaid mu meelisala olnud, ent lapsena sai seda jälgitud. Just aastail, mil Tallinna Kalev lained lõi ning meeskonda kuulusid Kuusmaa, Sokk, Nagel, Saksakulm, Kullamäe, Karavajev ja teised….Paar nime on veel keelel ja meelel.

Ma üsna selgelt mäletan, kuidas ma end peitsin tugitooli ja seina vahele ning vaatasin telekat vaid väheste meetrite kauguselt alt üles. Vanemad olid mind ja venda magama ajanud, ent ma suutsin kuidagi sealt välja hiilida, et ikka mäng lõpuni näha. Nii ma siis seal istusin. Tegu oli põneva mänguga ning lõpu sekunditel osutus võitjaks Tallinna Kalev. Kui mu lapse mälu õigesti mäletab, siis Kuusmaa tabas kolmese. Viimased nõukogude liidu meistrid.

Eile seis üks neist minu ees.

Kui ma eile hommikul tööl olin ning mulle meeldetuletus tuli, oli mul tunne, et ma ikka ei lähe, ent siis tahtsin jälle minna, ja siis mitte, ja siis…Igatahes, Kristianiga lõunal rääkisin, siis hakkas sellest esimesest mängust rääkima, mis raadiouudistest oli läbi käinud ning siis oli mul selge – tuleb minna. Kui Eesti sport kohale kätte toimetatakse, pole pääsu! 

Enne mängu tahtsin veel netist pileti osta, ent see oli välja müüdud internetis. Mõtlesin, et lähen ikka kohale, et küll mulle see üks pilet sealt leitakse. Ikkagi eestlane!

Ent pileteid oli palju ning nagu lupsti saingi siis. Istekohta oli raske valida, sest head kohad olid justkui ära võetud ning need kehvemad alles, ent leidsin ühe nurgas, kust avanes vaade nii ühele kui teisele korvile. Teisest korvist nägin tegelikult vaid võrku ja sellest läbi supsavat palli. Sattusin istuma kahe eesri neiu ette ning hiljem liitus minuga ka eestlane Kopenhaagenist, kes võttis pool päeva vabaks, et ühest linnast teise reisida vaid kolme tunniseks mänguks – kõlab ju väga lahedalt!

Saalis palju eestlasi vist siiski polnud.

Mäng oli huvitav ning ühel hetkel oli veel lootust, et tartlased mängu võidavad. Poolajale mindi ju vaid 1 punktilises kaotusseisus. Vahepeal oldi lausa kümnega taga, ent tartlased ei saanud mängu käima ning vabavisked läksid mööda. Seda oli kurb vaadata.

Pärast mängu oli mõnel hetkel tahtmine minn autogramme küsims, ent kuna ma kirjapulka kaasa ei võtnud, ei teinud ma seda, ent klõpsisin paar pilti.

Tore neljapäev oli!

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s