Drew, again Barrymore

Kui ma esmaspäeval asusin lugema raamatut “Wildflower” ei arvanud, et ma veedan terve nädala Drew Barrymore tähe all. Minu kindel siht on lugeda päevas umbes viiskümmend lehekülge ning raamatus oli pea kolmsada lehekülge, siis jätkunuks kuueks päevaks. Viimaste lehekülgedega on alati nii, et nende puhul on justkui loomulik, et ma loen need kõik viiendal päeval. Vahepeal näis, et ma saan neljapäevaga hakkama, aga Kristian oli neljapäeva pärastlõunal ootamatult kodus ning arvas, et me võiks kinno minna “Alle for tre” vaatama minna. Sealt läks edasi tee pubisse, et natukene ka treenida noolemängu. Ühesõnaga aeg, mida ma raamatu lugemiseks õhtuti kulutan, oli justkui kadunud. Polnud sellest lugu midagi.

Ma leidsin raamatu mõne aasta eest, kui ma hakkasin Goodreads’ rohkem kasutama ning lisasin omale raamatukokku. Olen sinna sellest ajast alates sadu raamatuid leidnud ning arvestades, et mul on suuremat sorti listide läbi käimise hullus, siis varsti on järjekord Goodreadsi listide käes. Umbes kolme nädala eest, kui ma tulin koju kaheksa uue ingliskeelse raamatuga, siis nende seas oli ka see. Üks raamat, mille leidu ma ei kahetse.

Raamat räägib mälestustest Drew elus, nii nooruspõlvest kui ka täiskasvanuks saanuna ja nüüd temast kui emast. Jutud on väga neutraalselt jutustatud ning nagu Drew ka sissejuhatuses mainis, need on vormitud, täiesti tavalised mälestused.

Ma olen Drew alati austanud ning ta on alati olnud väga sümpaatne. Ta on alati olnud selline eriline ning pisut ebatavaline näitleja oma pikkuse (me oleme ühepikkused) ja kurvide (no siingi viis meil on sarnasusi) poolest. See raamat annab inspiratsiooni. Ta räägib erinevate filmide tegemisest, matkadest, seiklustest ning eneseleidmisest. Drew on eriline ema. Hoopis teistsugune kui tema ema ning mulle meeldib tema oskus elus läbi lüüa.

Läbi raamatu õppisin ma teda paremini tundma ning tegelikult ka natukene andis see mulle endale mõtlemisainet, eriti nende mõningate komplekside osas, mis mul on ning kindlasti ei tohi alla anda.

Soovitan, kindlasti soovitan lugeda, kui on huvi mõne humoorika raamatu vastu ning tavapärased autobiograafiad näivad ära tüütavat.

Raamatu lugesin läbi reede õhtul. 

Laupäeval tuuseldas Kristian Netflixis, et leida meile üks uus film või seriaal vaatamiseks. Olin end just tugitooli sättinud ning mõtlesin natukene uut raamatut lugeda. Ühel hetkel oli aga heureka ma leidsin selle. Ta olevat raadios kuulnud seriaalist “Santa Clarita Diet” ning tal tekkis huvi selle vastu. Seriaal algavat sellega, kus Drew Barrymore roll Sheila oksendab. Minus tekkis huvi ning ma arvasin, et me võiks seda vaadata.

Tehtud! Me vaatasime terve nädalavahetuse seriaali ning lõpetasime kõik kümme osa ning ootame põnevusega uut hooaega. Sinna kulub veel mõni kuu kindlasti. Minu kolmapäeval alustatud heegeldatud kleit on päris pikk, julgen arvata, et kolmandik on valmis ning ma ei suuda oodata selle valmimist.

Mida rida edasi, seda rohkem ma armun sellesse kleiti ja selle värvi. Kellegil on sama mure olnud?

Nii möödusid minu seitse päeva Drew Barrymore seltskonnas. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s